Kassid ei oska laulda.
Noh, või kui oskavad, siis ainult kevaditi ja ainult need, keda kutsub kuu.
Mis puutub Mustisse, siis tema ilmselgelt laulda ei oska. Ta ei oska õieti näugudagi.
Muti on lihtsalt üks pisikest kasvu, tähelepandamatu musta kasukaga kunagine lemmikloom. hüljatud koduloom. Kuid sellest hoolimata siiani sõbralik ja hell. Ja tohutult hellust ihkav.
Musti on kõikide Turvakodu vabatahtlike ja külastajate vastu alati väga õrn ja vastutulelik :).
Kuid sellest hoolimata on ta Turvakodus olnud juba väga kaua aega. Tema pilk ütleb lahkuvale inimesele ikka ja jälle üht ja sama — MIKS SINA EI VÕTA MIND KAASA?
Ta on ju juba näinud palju lahkumisi ja saabumisi, nii palju õnnelikke ja elevil kojuminekuid!
Kuid temani pole need kunagi jõudnud… Ja kui kõik ilusad, värvilised, karvaste sabade ning suurte silmadega kiisud on külastaja juures ära käinud ja oma paid, tähelepanu ja kallistused kätte saanud (ning kes mõnikord siis ka transpordikastis sinna PÄRIS OMA ja kõige kallimasse koju sõidavad), ootab Turvakodu ukse juures ikka ja jälle üks tungiva pilguga Musti. Küll laulda mitte oskav, kuid siiski laulev väike, kõverjalgne ja must, kahe valge vurrukarvaga õrnust ja hoolitsust igatsev kassike.
Silmis pilk, mida nähes hakkab tahes tahtmata peas kummitama üks vana laul. Laul, mille kõik sõnad on selle väikse ja tagasihoidliku looma pilgus selgelt kirjas, kui ta järjekordset inimest järjekordselt Turvakodu ukseni lahkuma saadab…koos transpordikastiga või ilma.