Lucy tervitab uuest kodust!

Alustame siis sellest, et tänaseks päevaks ma isegi ei kujutaks ette meie kodu ilma Lucyta 🙂 Ta on üks uskumatu tegelane. Olgem ausad, ega nad koeraga just kõige suuremad sõbrad ei ole aga sellegi poolest nad on üksteise eksistentsiga harjunud ja kindlasti harjuvad veelgi. Ütleme nii, et neil käib aeg ajalt võimu võitlus omavahel. Vahepeal ma mõtlen, et Lucy ei olegi kass, sest ta käitub nagu koer:) Ja kui üks teeb ees midagi siis teine kohe järgi. Uksi vahepeal enam kinni ei hoia ja käivad vabalt ringi nii kuis tahavad, eks nad ikka ajavad üksteist korda mööda taga 🙂

Sülle ta endiselt ei lase võtta. Ma küll proovin pidevalt aga siis ta paneb kohe jooksu, vbl liiga vara veel, ei oska öelda. Mulle tundub, et ta on rohkem selline isepäine ja ei tahagi väga sülle võtmist. Pai laseb ilusti teha ja ise tuleb sinu juurde, et sa teda sügaksid.

Hommikuti on kindel see, et kui sa toas ringi liigud siis üks tegelane jooksueb sul järgi ja on su jalas kinni. Ta tahab kogu aeg mängida ja kõik ongi tema jaoks üks suur mäng. Öösel kui magama lähed hakkab tema mööda tube ringi jooksma ja ma ei tea keda taga ajama. Vahepeal magab ja siis jälle edasi. Kardinate küljes on ka tore rippuda 🙂 Ilmselt need tuleb varsti välja vahetada 🙂  Kokkuvõttes ma arvan, et kõik on hästi, ta on kohanenud, ta teab et see on tema kodu ja ma loodan, et tekib ka võimalus kunagi et ta laseb ennast sülle võtta.

Meil on kõik hästi 🙂 Öö-le panime siiski uue nime, kuna nii oli teda üsna raske kutsuda ja see kuidagi ei kõla, muidu iseenesest mulle meeldis see, et ta Öö oli…Tema on nüüd Lucy meil…

Kuidas me siis kohaneme…Isegi üllatavalt hästi…Ma arvasin, et see protsess on veelgi keerulisem ja aeganõudvam aga senini on kõik läinud väga hästi. Jah ma ei saagi oodata ei tea mida siin aga praegusega olen väga rahul. Ilmselgelt teda sülle ei ole saanud veel keegi võtta aga me oleme kannatlikud ja küll ükspäev saame 🙂

Pai laseb teha, uudishimulik on, kui tuled kustu panna siis hakkab selline tramburai pihta 🙂 Mängib iseendaga ja jookseb mööda tuba ringi, ronib mööda diivaneid üles kapi otsa, hüppab varvastesse kinni kui need teki alt väljas jne. Sööb ilusti ja palju, isegi vahel koera krõbinaid ja vastupidi….Eks teise toit on ikka parem kui enda oma..

Koer on ka nii nii tubli olnud, mis on ikka suur üllatus. Just tema pärast ma muretsesin kõige rohkem. Aga vaikselt vaikselt näitasime alguses ja nüüd nad saavad juba ühes ruumis olemisega isegi hakkama, ikka valvsa pilgu all. Päris üksi ma neid küll kahekesi ei julge veel jätta. Tegelikult on edusammud suured ja kiisu on nii ilus ja armas ja kallis meile. Kojusõit sujus samuti.