UUES KODUS!

Nurrik — märg, määrdunud ja kõhn — ilmus ühel hiliskevadisel päeval ühe Tallinna paneelmaja rõdu alla ning sinna ta ka jäi. Kehvadest elutingimustest räsitud ja näljane, võttis Nurrik heameelega vastu kõik möödakäijate palakesed ning tähelepanu – vastutasuks oli tal anda vaid oma hell nurr ning hale pilk.
Iseenesest pole kass linnatänaval mingi erakordne nähtus. Neid väikseid, suurte ehmunud silmadega ja tagasihoidlikult varjus püsivaid olevusi leidub igas meie linnadžunglis ning loota võib, et ka neil on kuskil siiski oma varjualused, kuurinurgad ja keldriaugud. Oma põõsad, kuhu paduvihma eest varju pugeda ja oma buffee-tüüpi prügikast. Paneelmaja-kassid, lasnamäe-kassid, koplikassid. Kuid ka nõmmekassid, viimsikassid ja kadriorukassid. Kasse on meie linnades ikka olnud ja neid on siin ikka veel liiga palju. Läheb vast veel kümme aastat, enne kui Eesti inimesed niikaugele jõuavad, et meile linnakasse enam juurde ei tule. Sest enamik linnakasse — prügikasti- ja põõsakasse — ei ole sugugi mitte tänavakasside järglased. Oh ei, enamik neist on sündinud siiski kuskil kodus, kodukassi poegadena! Mitmendat põlve tänavakasse on Eestis vähe — tänavakassi eluiga lihtsalt pole meie laiuskraadil nii pikk. Sest ilm on nagu ta on ja talve elavad tänaval üle vähesed kodutuks muudetud koduloomad.
Nurrik on üks neist talve kodutuna üle elanutest ja seda on tema välimusest ka selgelt näha. Külmast võetud kõrvaotsad, karvutud käpad ja pidevast nohust vesised silmad. Alalhoidlik, kössis kehahoiak, murelik pilk ja komme silmi kinni pigistada, kui inimkäsi ootamatult lähemale tuleb. Sest käsi ei pruugi olla alati paikäsi, seda Nurrik teab.
Minema hüpata, vastu hakata, ennast kaitsta ja oma pahameelt välja näidata see kass ei oska. Võibolla ei taha — meie ei tea, mida Nurrik täpselt mõtleb või tunneb. Meie lihtsalt näeme, et ta on otsustanud, et püsib paigal, tulgu mis tuleb.
Võib-olla tuleb paikäsi, võib-olla mitte.
Kui tegu oleks muinasjutuga, siis oleks Nurriku lool õnnelik lõpp. Käsi tuleks, tõuseks ja teeks pai. Oleks pehme ja soe, tõstaks väikese elusolendi maast üles ja suruks endale tugevalt kaissu. Ja lõppu oleks kirjutatud: «Ning sestpeale elasid nad koos kaua ja õnnelikult….»
Muinasjutud aga ongi inimeste endi kirjutatud ning õnnelikud lõpud ongi meie endi teha.

Paikätt ootav Nurrik on kullakarvaline, vaikne ja sõbralik kass, kes saabus Turvakodusse 02.07.2014 ja on nüüdseks kiibitud, vaktsineeritud ning kastreeritud.

Kontakt: info@kassideturvakodu.ee