Kira tervitab uuest kodust!

10.07.2014

Kiisuga läheb hästi. Nimeks sai meie pisike nöps Kira ja praeguseks ta juba täitsa mõistab isegi, et see ta nimi on. Vahepeal saime ka kolimisega hakkama ja uues kodus oli kõik esialgu korras.
Tibu väga-väga nunnu, nurrub PIDEVALT 🙂 Alguses see isegi veits häiris, et kui öösel üles ärkad, siis magama ei saa jääda, sest kass nurrub pea kõrval, aga nüüd oleme sellega ära harjunud. Ta armastab alati meie kahe vahel padja peal magada ka. Tegelikult nüüd ta enam öösiti niiväga ei nurru ka, magab rahulikult, aga kui kasvõi läbi une käe vastu paned, et pai teha või kuhugi tõsta ta, siis läheb mootor tööle kohe 😀 Muidu on ta laps nagu laps ikka, isu on hea, päeval magab süles või rinnaesisel ja öösel  jookseb mööda tuba ringi. Vaikselt hakkab kohale ka jõudma, mida teha ei tohi ja mida EI tähendab, aga eks vahepeal peab ikka öösel ärkama ja keelama teda, et ta ruloosid ja tapeeti ära ei sööks 😀 Kraapimise koha pealt on ta ka väga heade kommetega, me ei jõudnud kraapimispuud ära osta enne ta tulekut, aga ta hakkas ise ühte veidike pehmemast materjalist punutud korvi ja uksematti kraapima, niiet sellega on korras, mööbli küljes küüsi ei teritata. Tegelikult on ta siis ka jutukas, kui tal igav on 😀 Ja sisimas on ta veidi koer ka, vahest uriseb, kui keegi koputab (või vanas korteris uksekella lasi), ajab oma saba taga, tuleb uksele vastu kui koju tuleme ja noormees rääkis (ta ise on praegu haiguslehel ja seega kogu aeg kodus), et ta saab aru ka, kui ma autoga töölt koju jõuan, siis hakkab mööda tuba ringi jooksma ja käib kõik aknalauad läbi, et näha midagi. Ja ta päris tõsiselt eristab isegi autode hääli, sest teistest autodest on täitsa ükskõik (mina olen sellist asja ainult koerte puhul tähele pannud).
Sai nüüd pikk ja hüplik jutt, aga kokkuvõttes oleme oma tibu üle õnnelikud ja kuigi ta ajab vahepeal oma lollustega täiesti hulluks (aga noh, mida ühelt lapsest ikka oodata), on ta järgmine hetk jällegi nii nunnu, et üldse ei kujutaks enam elu ilma temata ette.

Sahara hoiukodus