MARGO

JÄÄ HÜVASTI, KALLIS MARGO…

Me ei peaks neid ridu kirjutama.
Ei peaks.
Mõistus tõrgub seda kõike vastu võtmast, kuid…

Margo pesa on tühi.
Elu jäi elamata.
Unistused on igaveseks purunenud.


Eelmise aasta lõpul sulges üks Narvas tegutsenud ühing oma uksed. Viimaste kasside osas paluti abi meilt. Need olid karvapallid, kes olid aastaid Narvas kodu oodanud, sest seal on koduta kasse palju, ent kodupakkujaid vähe. Üks neist kassidest oli ka Margo, kes tänavalt juba 2021. aastal päästeti.

Ulatasime neile abikäe lootuses, et meie juures leiavad nad viimaks oma päriskodud. Paljud ongi leidnud, ent…

Margo ei leia enam kunagi oma kodu. 

Mõistus lihtsalt keeldub seda kõike uskumast, mis Margoga viimastel päevadel on toimunud. Vaid loetud päevad tagasi pikutas ta kassitoas oma pesas sõbra kaisus. Päev hiljem soojendas end kamina ees… Ja päev hiljem oli ta loid, eemalolev, silmis tuhmunud pilk ja söögiisu oli kadunud. Mitte miski ei näidanud, et vaid loetud päevade pärast kaotame Margo igaveseks. 

Kiirustasime kiirabisse ja järgmised päevad on toimunud võitlus elu eest. Võitlus unistuste eest, mida üheskoos lootsime ühel päeval tõeks saavat. Võitlus unistuse eest leida oma kodu ja oma pere. Olla armastatud ja hoitud. Tingimusteta.

Eile õhtul sai kõik läbi.
Margo ei jaksanud enam.
Ta läks…
Ja ühes temaga kõik unistused. 

Oh, kallis Margo, meil on nii-nii kahju.
Südamed on tuhandeteks kildudeks, sest Sina ei jõudnudki oma kodu ära oodata. Miks küll? Miks lasti Sul nii kaua oodata, et siis lihtsalt minna… Minna igavikuteele. 

Kuid ära kunagi arva, et Sa ei olnud armastatud, kallis pisike! Oeh, kus me Sind armastame – nüüd ja alati! Kogu südamest! Ja seal ongi Sinu päris tõeline kodu… Meie südamete kõige soojemas sopis, kus Sa elad igavesti!

Jää hüvasti, kallis Margo!
Me ei unusta Sind kunagi!