Oleme Justust tundnud juba viimased 2 aastat.

Oleme aidanud ja toetanud Justust, kui ta vajas turvakodusse saabudes silma amputeerimist.

Oleme teda põetanud ja poputanud, kui ta vajas põletiku tõttu kõikide hammaste eemaldamist.

Oleme teda julgustanud ja hellitanud ning näinud pealt seda, kuidas temast on saanud paikass.

Oleme üheskoos oodanud ja lootnud – oodanud päriskodu ja südamesõpra.

Kuid nüüd on Justus suures hädas…

Olenemata hammaste eemaldamisest on Justuse suu endiselt tugevas põletikus. Tal on nii tugev suupõletik, et tema suu ümbrus on verise süljega koos. Kassipoiss tahab nii väga süüa, aga see on raskendatud, sest põletiku tõttu on tema suu kohutavalt valus ja paistes. Justusel on stomatiit ning arstid on välja pakkunud talle võimaliku ravi, kuid see kannab vilja vaid siis, kui Justusel on rahulik kodune keskkond. Turvakodus on liiga stressirohke keskkond ning muidugi meie niiske keldrikorrus ei toeta kasside immuunsüsteeme.

Oeh, kui raske see on. See, kui oled olnud oma hoolealusega nii heas kui halvas, kinkinud talle esimesi paitusi ning hoidnud tema käppa erinevatel arstivisiitidel, kuid nüüd näed teda sellises seisus. Meie käed on seotud, sest olenemata ravist vajab ta kodust keskkonda, kus oma immuunsust turgutada. Turvakodus võime teda ravida, kuid see nõiaring jääb korduma.

Justus vajab väga kodu – oleks vähe öeldud, et ta vajab kodu, sest tema seis on turvakodus üks täbaramaid. Lisaks õnnetule tervisele vajab Justus aga päriskodu ka seetõttu, et ta on lihtsalt nii hea kass. No lihtsalt on! See teekond, mille ta on turvakodus läbi käinud, kuidas arenenud ja harjunud, see on imetlusväärne. Me ei taha, et Justus turvakodus lihtsalt hääbub, ta peab leidma oma päriskodu ja taas õitsele puhkema!