Pisar ehk uue nimega Krios on nüüdseks peaaegu kaks kuud kodus olnud ja näeb välja nagu täiesti teine kass. Kadunud on lapikud kõrvad ja kähisemine, ei peida ta end ka enam nurkadesse ja asjade alla. Oleme ta kojutoomisest saati kõvasti vaeva näinud ja selle tulemused on tõeliselt südantsoojendavad.

Enne suuremate tulemuste nägemist läks muidugi aega. Ta suutis ühe päevaga püüda rõdult kinni kaks pääsupoega, kes olid oma esimestel lennukatsetel sattunud valele poole meie kassivõrku. Edasised linnupüüdmised oleme suutnud ära hoida, küll aga hävitab Krios kõik kärbsed ja sääsed, kes oma tee tuppa leiavad. Püüded pai teha lõppesid iga kord käpaga saamisega, ehkki aja jooksul aina vähem küüntega ja rohkem pehme käpaga. Mänguhoos julges ta meile üllatavalt lähedale tulla ning diivanil lesides mängis ta heal meelel ka meie jalgade otsas ja kõrval. Käed aga on siiani kõige hirmsamad asjad, mida ta inimeste juures leidnud on. Et aidata tal sellest hirmust üle saada, anname talle kõik söögikorrad ainult käest. Võtab aega, aga enam ei hüppa ta käte liginemise peale kohe meetrit tahapoole.

Suurimad läbimurded on olnud nüüd paari viimase nädala jooksul. Meie neljaaastane kass Garrus on lõpuks Kriose omaks võtnud. Mängivad koos, pesevad üksteise nägu ja jooksevad üksteise võidu snäkkide järele. Nädala eest saabus külla Garruse vend, kes meil varem siin pidev külaline ja mängukaaslane oli. Kartsime pärast Garruse algseid reaktsioone Kriose kojutoomise peale kõige hullemat, aga kassid üllatasid meid. Vend läks nuusutas Kriose üle, panid korraks ninad kokku ja… olid sõbrad. Rohkemat polnud vajagi, viskasid rõõmsalt rõdule külili ja nautisid kolmekesi Garrusega head ilma.

Viimased paar päeva ootavad meid iga söögikorra eel kaks kurr-kurr hääli tegevat kassi, kes end vastu teineteist ja meie sääri hõõruvad. Jah, isegi Krios! Ja täna juhtus see, mida me poleks veel mitu kuud lootagi oodanud – Krios nurrus! Tegi toitu oodates mehe säärtele pai ja äkitselt tuli selline nurrupõrin, et kuulsin seda toa teise otsa. Ja meie käekartlik kass lasi äkitselt oma rõõmsalt küürus seljale pai teha!

Tundub, et ta algne nimi Pisar kehtib siiani – mul tulid seda paitamist ja nurrumist nähes suured õnnepisarad silma. Sülekass pole ta endiselt ja see pole ka meie eesmärk. Oma eesmärgi ehk ühele õnnetule hingele päris kodu pakkumise saime saavutatud. Krios teab lõpuks ometi, et ta on armastatud ja tahetud ja et keegi ei tee talle liiga.