Jeremy tervitab uuest kodust!

Käisin pool aastat Jeremy  pilte iga päev turvakodu lehel vaatamas. Mul polnud mitte mingit võimalust teda endale võtta ja selline mõte ei tulnud kunagi pähegi, et Jeremy, kõige sügavama ja põhjatu pilguga võrratu kass, võiks kunagi meile jõuda. Jeremy pilte käisin vaatamas hirmuga. Loomulikult soovisin kogu hingest, et Jeremy leiaks endale kodu ja samal ajal kartsin, et kuidas ma saan siis jälgida “oma” kassi käekäiku, kui ta oma päriskoju läheb. Elu on täis ootamatusi ja ühel päeval lahkus teiselepoole meie vana kiisuke. Tema minekust tekkinud tühjus tuli täita ja ei olnud küsimustki, kellega.

Jeremy on  meie kodu “vana hing”, suur ja turvaline, meie pere kõige rahulikum liige, kõik teised tunduvad tema kõrval hüperaktiivsed. Ta on umbes kümme aastat või ehk veidi enam vana ja mingi sõna otseses mõttes ime läbi õnnestus tal niivõrd pikalt tänaval ellu jääda. Vähesed kassid tänaval jõuavad saada kümneaastaseks. Tänavaelu on jätnud jälje – Jeremy peab alati olema pehmes ja soojas kohas. Tema elu möödub ühest voodist teise, ühelt diivanilt teisele ja tugitoolist diivanile ning kamina ette liikudes :). Aeda on ta nõus astuma ainult perenaise kaitsva pilgu all.  Meie teisele kiisukesele on Jeremy teraapiakass, kes oma sõpra haiguse ja nõrkuse ajal tumma musta varjuna valvab.

Mul on mitu last ja mitu looma, sellist jumaldamist nagu Jeremy, ei ole osutanud mulle ükski inimese- ega loomalaps. Ta soovib alati olla minu kõrval, sätib ennast pidevalt minu lähedusse, tuleb teise tuppa järgi, kui mina lähen (järgnedes otsib ta ikka järgmise pehme koha). Jeremyl saab peagi meie kodus oldud aasta. Olen planeerinud, et kui kaks aastat saab täis, siis hakkab Jeremy mulle sülle tulema 🙂

Kuna praegu on musta kassi aeg, siis perenaine käskis mul teile oma koduuudiseid kirja panna.

Olen siin kodus hoitud nagu prints või pasteet. Aga algus polnud mitte lihtne. Kui ma kevade lõpus oma koju tulin, siis ligi kolm nädalat ei saanud pererahvas õieti magada. Päeviti hoidsin algul kardinate varju, aga öösiti magasin algusest peale oma kohal ehk voodis. Ja ma nurrusin seal kõvasti, väga kõvasti.  Algul panid inimesed endale kõrvatropid, aga hiljem harjusid ja lohutasid ennast sellega, et muruniiduk või lennuk voodis oleks hoopis hullem. Samuti harjusid nad üsna ruttu sellega, et minu nurrumine kostab ühelt korruselt teisele. Vanust on mul nii keskea paiku ja kella tunnen ma hästi. Praegu on nii, et veerand tundi enne äratuskella helisemist lähen perenaise näo juurde ja nurrun, kõvasti muidugi. Ma teen seda selleks, et pererahva kohvi aeg ja minu pasteedi aeg saabuks varem. Minu arvates peab rõõmus olema, kui hommik varem algab, mina ise olen alati hommiku ja pasteedi üle rõõmus. Aga pererahvalt ma pole selle hommikuse äratuse eest veel ühtegi korda kiita saanud. Mitte ühtegi.  Vingus nägusid olen näinud küll. Aga ega mina ei jäta, sest igaüks ju areneb, ka minu pererahvas.

Minu tulles muretses perenaine,  et mida arvab minust Väga Auväärt Triibuline Proua Kass.  Kuulsin, kuidas Väga Auväärt Triibuline Proua Kass uuris pererahva käest mornilt, et miks oli see tohlakas (mina siis) veel vaja majja tuua, ruumi olevat siin napilt sada kolmkümmend ruutu, korruseid ainult kolm ja niigi ääretult kitsas. Väga Auväärt Triibulisel Proual paluti minuga viisakas olla ja perenaine ütles mulle lohutuseks, et  ta tahtis just minusugust mehist paljunäinud kassi.  Ülihea oli kuulda, et taheti just mind!  Pärast  Väga Auväärt Triibuline Proua Kass  rääkis mulle, et üks  juba mingi 100-aastane ja ka tohlakas kass oli majas hiljuti ära surnud ja nüüd  võeti uus tohlakas (mina siis) asemele.  Ma ei saanud küll aru, miks ma tohlakas olen, Jeremy on ju minu nimi ja turvakodus kutsuti mind ikka nii või hellitusnimedega.  Aga mõne päevaga Väga Auväärt Proua leebus ja ütles lahkelt, et olen “täitsa norm”, nüüdseks oleme ammu sõbrad ja isegi tudime kõrvuti. Väga Auväärt Proua pirtsutamistest vaatan ma lihtsalt mööda.

Minu lemmiktegevuseks suvel oli maja terrassil istumine ja oma aia valvamine. Sageli istusime koos Väga Auväärt Prouaga seal tundide kaupa.  Perenaine kurtis, et minu tõttu teised kassid ei julge enam meie aiast läbi käia ja sellest olevat kahju. Ma olen tõesti hiiglasuur, ja nagu perenaine ütleb, et ega keegi ju peale meie pere ei tea, et süda on mul suur ja soe ja ma ei tee kunagi kärbselegi liiga. Veel enamgi, Auväärt Prouaga mõlemad oleme tegelikult päris memmekad, sest ilma perenaiseta me aeda minna ei julgenud, hihiii. Praegu on ilmad külmad ja minu ning Proua Kassi päevad mööduvad põhiliselt toas kamina ümber või meie mõlema lemmikkohas kamina all.