Pood
0

Kasside Turvakodu

JEREMY

Sugu:
Vanus:
Asukoht:

Jeremy tervitab uuest kodust!

10.03.2016

Käisin pool aastat Jeremy  pilte iga päev turvakodu lehel vaatamas. Mul polnud mitte mingit võimalust teda endale võtta ja selline mõte ei tulnud kunagi pähegi, et Jeremy, kõige sügavama ja põhjatu pilguga võrratu kass, võiks kunagi meile jõuda. Jeremy pilte käisin vaatamas hirmuga. Loomulikult soovisin kogu hingest, et Jeremy leiaks endale kodu ja samal ajal kartsin, et kuidas ma saan siis jälgida “oma” kassi käekäiku, kui ta oma päriskoju läheb. Elu on täis ootamatusi ja ühel päeval lahkus teiselepoole meie vana kiisuke. Tema minekust tekkinud tühjus tuli täita ja ei olnud küsimustki, kellega.

Jeremy on  meie kodu “vana hing”, suur ja turvaline, meie pere kõige rahulikum liige, kõik teised tunduvad tema kõrval hüperaktiivsed. Ta on umbes kümme aastat või ehk veidi enam vana ja mingi sõna otseses mõttes ime läbi õnnestus tal niivõrd pikalt tänaval ellu jääda. Vähesed kassid tänaval jõuavad saada kümneaastaseks. Tänavaelu on jätnud jälje – Jeremy peab alati olema pehmes ja soojas kohas. Tema elu möödub ühest voodist teise, ühelt diivanilt teisele ja tugitoolist diivanile ning kamina ette liikudes :). Aeda on ta nõus astuma ainult perenaise kaitsva pilgu all.  Meie teisele kiisukesele on Jeremy teraapiakass, kes oma sõpra haiguse ja nõrkuse ajal tumma musta varjuna valvab.

Mul on mitu last ja mitu looma, sellist jumaldamist nagu Jeremy, ei ole osutanud mulle ükski inimese- ega loomalaps. Ta soovib alati olla minu kõrval, sätib ennast pidevalt minu lähedusse, tuleb teise tuppa järgi, kui mina lähen (järgnedes otsib ta ikka järgmise pehme koha). Jeremyl saab peagi meie kodus oldud aasta. Olen planeerinud, et kui kaks aastat saab täis, siis hakkab Jeremy mulle sülle tulema 🙂

30.10.2015

Kuna praegu on musta kassi aeg, siis perenaine käskis mul teile oma koduuudiseid kirja panna.

Olen siin kodus hoitud nagu prints või pasteet. Aga algus polnud mitte lihtne. Kui ma kevade lõpus oma koju tulin, siis ligi kolm nädalat ei saanud pererahvas õieti magada. Päeviti hoidsin algul kardinate varju, aga öösiti magasin algusest peale oma kohal ehk voodis. Ja ma nurrusin seal kõvasti, väga kõvasti.  Algul panid inimesed endale kõrvatropid, aga hiljem harjusid ja lohutasid ennast sellega, et muruniiduk või lennuk voodis oleks hoopis hullem. Samuti harjusid nad üsna ruttu sellega, et minu nurrumine kostab ühelt korruselt teisele. Vanust on mul nii keskea paiku ja kella tunnen ma hästi. Praegu on nii, et veerand tundi enne äratuskella helisemist lähen perenaise näo juurde ja nurrun, kõvasti muidugi. Ma teen seda selleks, et pererahva kohvi aeg ja minu pasteedi aeg saabuks varem. Minu arvates peab rõõmus olema, kui hommik varem algab, mina ise olen alati hommiku ja pasteedi üle rõõmus. Aga pererahvalt ma pole selle hommikuse äratuse eest veel ühtegi korda kiita saanud. Mitte ühtegi.  Vingus nägusid olen näinud küll. Aga ega mina ei jäta, sest igaüks ju areneb, ka minu pererahvas.

Minu tulles muretses perenaine,  et mida arvab minust Väga Auväärt Triibuline Proua Kass.  Kuulsin, kuidas Väga Auväärt Triibuline Proua Kass uuris pererahva käest mornilt, et miks oli see tohlakas (mina siis) veel vaja majja tuua, ruumi olevat siin napilt sada kolmkümmend ruutu, korruseid ainult kolm ja niigi ääretult kitsas. Väga Auväärt Triibulisel Proual paluti minuga viisakas olla ja perenaine ütles mulle lohutuseks, et  ta tahtis just minusugust mehist paljunäinud kassi.  Ülihea oli kuulda, et taheti just mind!  Pärast  Väga Auväärt Triibuline Proua Kass  rääkis mulle, et üks  juba mingi 100-aastane ja ka tohlakas kass oli majas hiljuti ära surnud ja nüüd  võeti uus tohlakas (mina siis) asemele.  Ma ei saanud küll aru, miks ma tohlakas olen, Jeremy on ju minu nimi ja turvakodus kutsuti mind ikka nii või hellitusnimedega.  Aga mõne päevaga Väga Auväärt Proua leebus ja ütles lahkelt, et olen “täitsa norm”, nüüdseks oleme ammu sõbrad ja isegi tudime kõrvuti. Väga Auväärt Proua pirtsutamistest vaatan ma lihtsalt mööda.

Minu lemmiktegevuseks suvel oli maja terrassil istumine ja oma aia valvamine. Sageli istusime koos Väga Auväärt Prouaga seal tundide kaupa.  Perenaine kurtis, et minu tõttu teised kassid ei julge enam meie aiast läbi käia ja sellest olevat kahju. Ma olen tõesti hiiglasuur, ja nagu perenaine ütleb, et ega keegi ju peale meie pere ei tea, et süda on mul suur ja soe ja ma ei tee kunagi kärbselegi liiga. Veel enamgi, Auväärt Prouaga mõlemad oleme tegelikult päris memmekad, sest ilma perenaiseta me aeda minna ei julgenud, hihiii. Praegu on ilmad külmad ja minu ning Proua Kassi päevad mööduvad põhiliselt toas kamina ümber või meie mõlema lemmikkohas kamina all.

Inimesed magavad öösel alati minu ja Väga Auväärt Proua  juures voodis. Väga Auväärt Proua valgustas mind, et see suur ilus voodi olevat kassidele ostetud, aga kassid siin majas on tavaliselt vastutulelikud ja lubavad, et inimesed tohivad ka voodisse tulla. Samuti olevat tugitooli ja diivaniga, et vahel neid jäetavat ka inimestele. Hea, et keegi mulle neid reegleid räägib. Elasin pika elu tänaval ja ei tea veel kõike koduelust.

Peaaegu oleks unustanud, et mul on ka nüüd lapsed ja neist kolmest üks on väike. Oi, kuidas ma seda ühte algul kartsin!  Nagu maavärinat või tuumapommi. Aga kuskil kuu ajaga sai selgeks, et ta ainult kisendab ja rüseleb vahel ning tegelikkuses pole üldse ohtlik. Küsisin perenaiselt, et miks mina ei saanud ühte nendest kodudest, millest olin turvakodus kuulnud räägitavat. No sellisesse koju, kus otsitakse vanemale prouale seltsilist teleka ette diivanile. Selle peale lohutas perenaine mind ja ütles, et tead, Jeremy, meie kodus on hull ainult kisa ja laste järsud liigutused, midagi muud hullu siin kodus pole ja see-eest armastavad viis inimest sind siin kogu südamest ja aegade lõpuni. Sellest jutust ma sain muidugi aru ja jätsin tasapisi oma unistuste vaikse kodu igatsemise. Otsustasin elutargalt, et kui siin on nüüd minu kodu, siis tuleb harjuda just selle kodu ja nende inimeste ja nende inimeste kiirete liigutustega. Väga Auväärt Triibuline Proua on mulle suureks julgustuseks, sest tema lesib ikka just laste tegevuste keskel ja on sealjuures veel rahulolev ka.  Ja tasapidi olen minagi õppinud kõikjal vedelevaid legoklotse ning plastiliinitükke lükkama.

Perenaine räägib mulle sageli, kui kallis ma talle olen. Algul ma ei teadnud, mida see kallis tähendab. Arvasin, et see on midagi, mille suhtes tuleb igaks juhuks ettevaatlik olla ja käpaga kontrollida. Nüüd ma tean, et kallis olemine tähendab seda, kui ninad pannakse kokku, istutakse koos kamina ees, teise lisakilode üle ei naerda ja mina saan kanafileed. Seda, et olen nägus ja mehine, teadsin loomulikult juba varem, nüüd olen siin uhkusega teada saanud, et lisaks olen ka väga eriline ja pereliige.

Minu perenaine palus teile öelda, et ta on teile väga tänulik, et püüdsite tema jaoks mind kinni Viimsi tänavatelt ja et lasite mulle teha kuluka elupäästva operatsiooni. Perenaine on väga väga rõõmus, et minu targad  silmad, millest ta nii kaua jõudis unistada ja neid uneski näha, helgivad nüüd talle vastu meie kodu diivanilt. Veel palus perenaine teile öelda, et Jeremy muutuvat lausa iga nädalaga enesekindlamaks ja ülbemaks ning et Jeremyl jätkub juttu ja treppidel hüplemist kauemaks, eriti öösel kell kaks ja eriti hommikul kell neli. Siis käib müdin, legoklotsid lendavad ja vaip liigub iseenesest ning tekib küsimus, kui vana see Jeremy õieti oligi. Kuna mina ei tea, mida see “ülbe” ja “juttu jätkub kauemaks” tähendab ning vaiba liikumise üle juurdlen ma ise ka, siis neid perenaise sõnu ma teile edasi ei ütle.

Sabakallid teile ja sama palju energiat, kui minul on, kõikidele südamesoovide täitumist. Teie erruläinud raskekahurväelane Jeremy.

Jeremy Turvakodus