UUES KODUS!

ANTONIO — OMA KÕIGE ESIMESE KODU OOTEL

Antonio – märg, määrdunud ja kõhn – elas mitmeid aastaid Viimsi tänavatel, võttes heameelega vastu kõik möödakäijate palakesed ning tähelepanu. Ta eksles tänavatel, kus ei saanud kedagi usaldada. Tal ei olnud oma pesa ega oma paikäsi, rääkimata täiskõhu- ja turvatundest.

Turvakodus oleku ajal on Antonio teinud lühikese ajaga läbi väga suure muutuse — metsikust kassist on saanud paisid ja tähelepanu armastav kass, kes on ka nurruma õppinud. Tal on alalhoidlik, kössis kehahoiak, murelik pilk ja komme silmi kinni pigistada, kui inimkäsi ootamatult lähemale tuleb. Sest käsi ei pruugi olla alati paikäsi, seda Antonio teab.
Minema hüpata, vastu hakata, ennast kaitsta ja oma pahameelt välja näidata ta ei oska. Võibolla ei taha – meie ei tea, mida Antonio täpselt mõtleb või tunneb. Meie lihtsalt näeme, et ta on otsustanud, et püsib paigal, tulgu mis tuleb.
Võib-olla tuleb paikäsi, võib-olla mitte.