Ameliest võiks rääkida pikalt. Sellest, kuidas ta on võidelnud, armastanud ning avanenud. Oleme talle andnud aega mõistmaks, missugune kass temas PÄRISELT peidus on. Hoiukodus on möödunud nüüdseks peaaegu aasta. Milline on siis Amelie ja elu temaga?

Kui tulla koju, siis tavaliselt pole Amelied uksel vastas (erandiks on juhus, kui krõbinad on otsa saanud, siis vaatab ta koridoris unise, pisut pahase pilgu ja natuke vasakule kaldu peaga küsivalt otsa). Ta ilmub välja mõne tunni pärast, kui inimesed on juba rahulikumalt tubaste tegevustega hoos või veedavad aega diivanil televiisorit vaadates. Hetkel on tal välja kujunenud kaks meeliskohta — köögilaua alune tagumine nurk ning esikukapp. Esikukapp muidugi seetõttu, et riiete keskele oli hea mugav endale sobiv pesa teha ja köögilauaalune nurk… noh, Ameliel on hea maitse. Ja peabki olema, et ta karv püsiks ilus ja siidine, ise aitab ta muidugi hoolega kaasa pikkade ja põhjalike hooldussessioonidega.

Amelie on kass omas kindluses, kuid nüüdseks on teada, et ta lubab sinna ka inimesi. Talle meeldib kohe väga paitamine ning nurrumine on selle saateks ka ära õpitud, kuid selleni jõudmiseks ei tohi lasta end heidutada esmakontaktil tehtavatest mitte-nii-sõbralikest häälitsustest. Niiet jah, neid häälitsusi tasub lihtsalt ignoreerida, õrnalt siidist kasukat silitada ning veenduda, et esmamulje võib olla petlik.

Seega me otsime Amelie jaoks läbi ja lõhki kassiinimest. Seda müstilist kedagi, kes lubaks kassil omas tempos kohaneda, sealt edasi oleks valmis ületama barjääre ning kõige tähtsam — mitte iialgi ei pahandaks, kui leiab Amelie oma voodis tukastamas, vahest ka väike roosa keeleots suust väljas. Jah, me otsime Ameliele igavest armastust kõiges.