Kassid (ladina keeles Felis catus) on populaarsed koduloomad, kuid kahjuks satub neid ikka veel palju ka tänavale – kodutute, näljaste ja haigetena, Eesti kliimas ei ole tänavakasside populatsioonid eriti elujõulised ja seega on meie endiselt suures tänavakasside arvus süüdi siiski inimesed ise. Eelkõige tuleks igal praegusel – või tulevasel – kassiomanikul mõelda, KAS tema lemmikul on tingimata vaja paljuneda.
Kasside arvukust tänavatel aitaks kõvasti vähendada see, kui inimesed hoolitseksid rohkem selle eest, et nende isiklikud kodukassid järglasi ei saaks. Väga väheseid kasse peetakse tõuaretuse eesmärgil, enamik kassidest on ju tõutud ja pakuvad inimestele lihtsalt seltsi. Seega ei ole mingit vajadust lasta oma kodukassil paljuneda – kasse on praguses Eestis niigi kahjuks liigagi palju ja kõikidele häid kodusid lihtsalt ei jagu.

Kassil võib olla aastas 3–4 pesakonda, igas 5 poega. Loomaomanikul on kohustus kõikidele poegadele sobiv kodu leida. Looma hülgamine ja abitusse seisundisse jätmine on keelatud loomakaitseseadusega ning karistatav kas rahatrahvi või vanglakaristusega.
Vaadates kuulutusportaale ja kodutute loomadega tegelevate mittetulundusühingute kodulehti tuleb tõdeda, et kodu otsivaid kasse ja kassipoegi on tunduvalt rohkem, kui leidub neile häid kodusid. Tavaliselt soovitakse perre võtta võimalikult noort kassi, kuna usutakse, et siis harjub loom uue elupaigaga paremini. Juba teismeikka jõudnud kassidele (4–5kuustele) on tunduvalt raskem kodu leida.
Harilikult ei päri oma koduse kassi poegade loovutaja kassisoovijalt eriti põhjalikult, millistest tingimustes loom elama hakkab, vaid annab kassi esimesele soovijale. Tavaliselt kassipoja edasise käekäigu vastu huvi ei tunta ning nii juhtubki, et loom võib sattuda perre, kus ta täiskasvanuks saades hüljatakse, lastakse tal kontrollimatult paljuneda või tänavatel hulkuda ja nii tekibki hulkuvaid kasse järjest juurde. Hulkuvate loomade keskmine eluiga on aga valdavalt tubaste koduloomade elueast märksa lühem, hulkuvaid loomi ähvardab oht auto alla jääda, haigestuda või vägivalla ohvriks langeda.

Miks siis inimesed oma loomi ikka veel ei steriliseeri/kastreeri?
Sel on mitmeid põhjusi.
Paljud loomaomanikud arvavad, et steriliseeritud/kastreeritud kassid jäävad ilma sigimise ja järglaste kasvatamise rõõmust ning et seda ei tohiks neilt ära võtta.
See on aga vale. Loomadel ei ole järglaste saamine emotsionaalne ega läbimõeldud otsus. Nad tegutsevad instinktide ajel ning neil puudub peremudel. Emased loomad toidavad ja hooldavad poegi, kuni nad on võimelised ise hakkama saama, hiljem ei pruugi loomad oma järglasi isegi ära tunda.
Emase kassi jooksuaeg, tiinus ja imetamine on loomale kurnav ning stressirohke. Isased kassid teevad jooksuajal pikki rändeid ja võivad võõras kohas auto alla jääda, ära eksida või sattuda koera hambusse. Sageli saavad kõutsid kakluste käigus raskelt viga. Seega pole paaritumine ja järglaste saamine kasside jaoks mingi meelelahutus ning inimesed ei tohi omi käitumismalle ja peremudelit kassidele külge pookida.
Üldine soovitus veterinaaride poolt on opereerida kass enne suguküpseks saamist (enne esimest jooksuaega) ehk siis alates 5. elukuust. Sel juhul jääb ära ka ­jooksuajale omane käitumine ja territooriumi märgistamine. Emast kassi on võimalik steriliseerida ka tiinuse varajases staadiumis, hiljem võib see kassile muutuda juba ohtlikuks – sel juhul tuleks kassil lasta poegida ja leida neile usaldusväärsed kodud. Kui kodude leidmisel tekib raskusi, on alati võimalus pöörduda mõne hulkuvate loomadega tegeleva MTÜ poole. Kõik vabatahtlike ühendused aitavad loomadele kodusid leida, kuid selle eelduseks on emakassi hilisem steriliseerimine.
Täiesti väär on arvamus, et kassi võib steriliseerida alles pärast esimese pesakonna võõrutamist.
Laialt levinud on arusaam, et steriliseeritud-kastreeritud kass muutub loiuks ning nende kehakaal suureneb märgatavalt. Seegi pole nii. Paljud loomaomanikud räägivad, et nende loom muutus pärast operatsiooni hoopis mänguhimulisemaks ja rõõmsamaks.
Osa kassiomanikke arvab, et lõikus on looma sandistamine, et looma elukvaliteet halveneb, isased väljas liikuvad kassid saavad teiste käest peksa jne. Loomaarstid kinnitavad, et nendel väidetel pole alust. Kastreeritud-steriliseeritud loomadel pole jooksuaega, nad ei erita lõhnu ega häälitse jooksuajale omaselt, ei meelita ligi võõraid loomi, reeglina ei märgista, hoiavad kodu ning püsivad oma territooriumil. Lisaks saavad kastreeritud-steriliseeritud loomad omavahel paremini läbi ja nende agressiivsus väheneb.
Sageli arvatakse, et steriliseerimine/kastreerimine on liiga kallis “lõbu”. Tegelikult on tänapäeval vastavad operatsioonid kergesti kättesaadavad ja läbiviidavad, looma taastumine operatsioonist reeglina kerge ja kiire ning erinevad loomakliinikud pakuvad tihti soodushindu. Samuti korraldab Loomakaitse Selts igal aastal kampaaniaid, mille raames saab oma lemmiku eriti soodsalt vaktsineerida, kiipida ja steriliseerida/kastreerida – kõik ikka selleks, et inimestes kinnistuks teadmine nende tegevuste vajalikkusest ja meie väikse Eesti loomapidamiskultuur edeneks.
Seepärast soovitamegi – kallis loomaomanik, jäta müüdid ja muud vabandused selja taha ning lase oma lemmikud steriliseerida-kastreerida. Sellega parandate nii loomade, endi kui ka oma naabrite elukvaliteeti ja ainult nii väheneb ajapikku ka meie tänavatel kannatavate loomade arv.

On steriliseerimata emaseid kiisusid, kel lastakse vabalt õues toimetada, samamoodi kui on kastreerimata isaseid kasse, kes samuti käivad julgelt välismaailma avastamas. Mõnikord on neil omanikud olemas, kes näiteks isase kassi puhul ei teagi, kui mitu pesakonda viimane on niimoodi ilma peale „hakkama pannud”. Emase kiisu puhul saab see küll üsna pea nähtavaks, ja siis on mure suur – pisikiisud on tulemas, kuid mis nendega peale hakata?

Ega tubastel kassidelgi lihtne elu pole. Isased on sunnitud territooriumi märgistama ning emased peavad piinlema jooksuaja käes, mis nagu paljud kindlasti teavad, ei ole meeldiv ei loomale ega tema omanikule.

Juhul, kui järglased ei ole tahetud, oleks soovitatav kastreerida / steriliseerida kiisud võimalikult vara – emase kassi operatsioon võib toimuda juba enne esimest jooksuaega ning isastel samuti varakult, nii umbes poole aastast kassi võib juba opile viia küll.

Tihti arvatakse, et peale operatsiooni muutub lemmik loiuks, paksuks, kurjemaks. Nii ei pruugi sugugi minna. Isaste kassidel puhul on pigem täheldatud suuremat hellusevajadust; samuti ei tunne nad enam vajadust territooriumi märgistamiseks ega igale mööduvale emasele järele joosta. Emane kiisu ei pea enam jooksuaja pärast toas piinlema ja mööda seinu ronima, kuna instinktid on tugevamad. Arvatakse, et steriliseeritud emane kiisu elab umbes aasta kauem kui steriliseerimata. Mõned kiisud hakkavad peale oppi tõesti pisut pontsakamaks minema, ent asja saab hõlpsalt parandada pakkudes kiisule toiduks pisut lahjemaid kvaliteetseid krõbinaid ja näiteks maitsestamata jogurtit hapukoore asemel.

Ei saa jätta märkimata ka ohte, mis varitsevad õues kasse, kel jooksuaeg. Tungid võivad sundida neid minema kodust kaugele ning olema ettevaatamatud, nad võivad jääda auto alla või saada tugevaid vigastusi kaklustes teiste kassidega.

Emaste kasside jooksuaega on võimalik vältida ka neile teatud pille manustades, ent see ei ole eriti soovitatav variant, kuna on teada, et need tabletid võivad tekitada emastel kassidel näiteks mädaemakat ja piimanäärmekasvajat, pealegi pole alati sugugi kindel, et kass tablettide peal ei tiinestu või seda tabletti, mille ta pealtnäha nii tublisti ära sõi, kusagile toanurka hiljem ei poeta.

Viies oma kiisu steriliseerimisele ennetad soovimatute kiisubeebide sündi ning võimaldad oma kiisule rahulikuma elu, nii toas kui õues.

Neid on musti ja valgeid, mustvalgeid, triibulisi ja vöödilisi, pikakarvalisi ja lühikese kasukaga. Nad on kõik võrratud ja armsad. Ent mille põhjal siis otsustada, kui pärast pikka mõtlemist on sündinud otsus tuua endale koju karvane lemmik?

Esiteks muidugi ei mängi välimus kassi iseloomus mingit rolli ja sõltub puhtalt kassivõtja isiklikest meeldimistest. Tasub meeles pidada, et kui võtate pika karvaga kiisu, siis tuleb tähelepanu pöörata kammimisele (et kiisu väljastpoolt esinduslik välja näeks) ning regulaarsele karvapallipasta manustamisele (et kiisu ka seestpoolt end hästi tunneks). Lühikarvalised kassid saavad üldiselt oma sugemise ja kammimisega ise suurepäraselt hakkama.

Pisikesed kassipojad on üliarmsad ja nunnud ning suur rõõm on näha neid üles kasvamas. Samas on täiskasvanud kassi võtmiselgi eeliseid. Vanema kiisu iseloom on väljakujunenud ja kui tema psüühilise ning füüsilise tervise eest hästi hoolitseda, ei saa see halvemuse poole muutuda. Tillukese kassilapse tulevast iseloomu on aga raskem ette ennustada ja suur on pettumus, kui loodetav süleloom ja nurrumasin ei olegi lõpuks nõus ise sülle tulema. Kui peres on väikeseid lapsi, siis tasub tihti otsustada vanema ja tasakaalukama, kuigi samas ka mänguhimulise kassi kasuks, kuna väikese inimese ja väikese kiisu omavahelised mängud võivad lõppeda haiget saamisega.

Enne kiisu võtmist tasuks teha kindlaks võimalikud kassiallergia juhud perekonnas; kui palju on neid kiisusid, kes sunnitud endale uue kodu leidma tänu ootamatult vallapääsenud allergiahoogudele.

Kiisu võtmisel arvesta kindlasti kulutusi, mida lemmik nõuab. Igakuised kulutused on toit ja liiv, kord aastas tuleks käia loomakliinikus vaktsineerimas ning vähemalt kaks korda aastas osta kiisule ussirohtu. Ühekordsed kulutused on liivakast, kratsipuu, hari kammimiseks jne. Toidu puhul tuleb kindlasti arvestada, et samamoodi kui inimene, vajab ka kass tasakaalustatud ja täisväärtuslikku toitu, seega odavaimad poekrõbinad ei ole ilmselt parim valik; ebakvaliteetse toidu pakkumise tulemuseks on üsna tihti vägagi kopsakad loomakliiniku arved.

Arvestada tuleb sellega, et kass võib elada päris paraja portsu aastaid, ka üle 15 – seega tee oma tulevikuplaanides kindlasti ruumi ka lemmikloomale.

Kui võtad kassi varjupaigast või kasside hoiukodust, saad enamasti tippvormis ja stardivalmis kassi – kiisu on steriliseeritud (eeldades, et tema vanus seda lubab), parasiitidest puhastatud, terveks ravitud ja hästi toidetud. Hoiukodu või varjupaiga inimesed oskavad Sulle pikalt rääkida kiisu iseloomust ja harjumustest. Kui võtad kiisu, kes kord jäänud koduta, on tõenäoline et saad endale truu ja jumaldava sõbra aastateks.

TÄHELEPANU – PALUN ÄRA LASE OMA KASSIL AKNAST/RÕDULT ALLA KUKKUDA!

Kui soojad ilmad on käes, siis üha rohkem hoitakse lahti aknaid ja rõduuksi. Uudishimulikud kassid, keda paeluvad õuest tulevad lõhnad, suruvad oma roosasid ninanöpse õue poole. Mööda lendab linnuke, kassi tähelepanu hajub ning ta hüppab…

Järgneb valu, teadmatus, hirm – iga toakassi kadumine toob südamevalu ja hirmu nii kassile kui loomaomanikule. Halvimal juhul kaasnevad vigastused ja surm. Lemmiklooma omanikena on meil vastutus. Vastutus tagada oma väikese pereliikme maksimaalne turvalisus. Väikseid lapsi me ju aknale/rõdule üksi turnima ei lubaks, miks siis kasse lubame?

Turvakodu vabatahtlikud annavad soovitusi, kuidas vältida oma nurriku kadumist!

1) Kui Sinu kass käib õues, siis luba seda vaid traksidega ja oma järelevalve all! Ohte kiisu elule pole mitte ainult rahvarohketes linnades, vaid ka maal, kus on lähedal metsloomi täis metsad ja autoteed. Õuekassi puhul ei tea kunagi, kellega teed kokku viivad – iga inimene ei pruugi olla kassiarmastaja ja soovida kassile head. Kas linnas elades sa tead, kes elab sinust kolm maja edasi? On ta loomasõber või soovib sinu kassile halba, sest su kiisu ronib tema peenras? Lisaks on enamikes omavalitsustes kiisul keelatud oma territooriumilt väljaspool ilma omanikuta hulkuda.

2) Toakassil välista võimalused sattuda rõdule, aknast välja kukkuda/hüpata või ukse vahelt välja joosta. Kassid on ohu tajumises väikelapse tasemel ega oska kõrgusi karta. Libedatel aknaplekkidel turnimine võib lõppeda väga kurvalt ja isegi kui kass kukkumisest taastub ning ka kodutee taas leiab, ei tasu arvata, et ta järgmine kord enam aknast välja ei roni. Kassid on väga uudishimulikud loomad ega pruugi õnnetustest õppida. Lemmiku kadumisega kaasneb suure südamevalu – enneta seda!

3) Nurrumootori aknast välja pääsemise ennetamiseks saab akende ette paigaldada võre. Kasutada võib näiteks aiavõrku, millele puidust raam ümber teha ning see tugevalt aknaraami külge kinnitada. Soovitame vältida riidest (sääse)võrku, kuna mitmed kassid armastavad mööda võrku üles ronida ning teevad seeläbi küüntega võrku augu!

4) Juhime tähelepanu ka pakettakende omanikele, et ei jäetaks akent ülalt avatud pisikesse tuulutusasendisse. Paljud arvavad, et kassid ei suuda väiksest vahest läbi pugeda, kuid kassid on väga paindlikud ning pakettakna tuulutusava neid kinni ei hoia. Soojade ilmade saabudes on loomakliinikutes igapäevaselt juhtumeid, kus kiisud on üritanud aknast välja hüpata, kuid vajunud tuulutusava vahele. Paljudel juhtudel on vigastused surmavad. Tuulutusava jaoks müüakse lemmikloomapoodides võresid, millega avasid turvata. Näiteks selliseid: (https://www.zooplus.de/…/balkon_gart…/kippfensterschutz/3581).

5) Rõdudele ei tasuks kassi üldse lubada, kuid kui seda siiski tehakse, siis samuti vaid pererahva hoolsa järelevalve all ning kindlasti kasutada trakse. Ka kõrgematel korrustel võib kiisu tähelepanu hajuda – ta võib linnule järele hüpata ning kukkuda. Ka rõdude jaoks müüakse võrke, millega oma lemmiku kukkumist ennetada. Ära luba kunagi kassil omapäi rõdul olla! See, et ta pole siiani rõdult alla hüpanud, ei tähenda, et ta ei võiks seda teha! Ka kassi rõdul süles hoidmine ei taga turvalisust – ehmatades sipleb kass sülest maha ning sa ei jaksa teda kinni hoida.