Joskin tervitab uuest kodust!

02.01.14 kirjutab Joskini uus kodu:

Mina olen väike Mustik, uue nimega Joskin. Olin alles pisike kiisupoeg, kui mind tutvustati peres elava suure kassi Pätuga. Pätu oli minu peale nii kuri, kuigi mina proovisin kõigest väest sõprust sobitada. Esimese päeva möödudes ning õhtu saabudes ronisin nukralt oma hoidja kaissu, pistsin oma pisikese õrna nina talle juustesse ning uinusin.

Uus päev tõi uusi lootusi, kuid Pätu ei tahtnud minuga endiselt mängida. Möödus nädal ning Pätu muutus minu vastu leebemaks. Pätu tõi kuuldavale ainult talle iseloomuliku kurina, millega teatas mulle: „Tere tulemast perekonda!“

Minu pisikene soov oli täitunud. Mul on nüüd päris OMA kodu, minu kallid inimesed ja mis peamine – mul on maailma kõige parem sõber. Pätuga saime sõbraks vähem kui kuu ajaga. Me teeme kõike koos – nagu sukk ja saabas. Hommikul käime koos perenaist äratamas ning oh seda rõõmu, kui kogu töö ja vaev ennast ära tasub, sest see tähendab ainult üht  – hommikusöök. Oi kuidas mulle meeldib süüa. Ma võiksin päev läbi süüa ning sellest annan ma ka häälekalt teada. Tavaliselt meeldib mulle ka Pätu sööki näpsata, kuid ma ei ole kade, oh ei, ma jätan alati ühe krõbina ka talle söömiseks. Meie lemmikmäng on üksteise tagaajamine. Pätu on mulle ka õpetanud, kuidas hiirtele hoopis teistsugust soengut teha ning tänu sellele saame me iga kord kahekesi juuksurit mängida, kui koju mõni uus hiir tuuakse. Hiljem on vahva hiire seest tulevat vatiini mööda tuba taga ajada.

Hea uudis on see, et alles hiljuti vahetus minu viimane kihv. Enda arvates olen ma nüüd täitsa suur poiss ning kui lubate öelda, siis isegi alfa-isane. Selle tõestuseks käin ma sageli ringi külg ees, küürus seljaga ning turris sabaga, et olla ikka kindel, et kõik mind näeksid. Kui mind tähele ei panda, siis toon kuuldavale ka hirmuäratava möirge.  Sedasi paabulinnu kombel ringi tatsates näen ma igatahes suurem ja uhkem välja.

Kui küsite, kas ma ka pahandusi teen, siis seda kindlasti mitte. Ma ei näri juhtmeid, ei kraabi diivanit ega kardinaid. Vahel jääb küüneke kuhugi kinni, kuid kohe kindlasti ei lõhu ma midagi meelega. Ka häda teen selleks ettenähtud kohta ning jõulukuuse olen ainult ühe korra ümber ajanud, kuid ma vannun, et see kuusk tuli ise tüli norima. Ausalt….

Olen mänguhimuline ning õnnelik kassipoeg. Saadan Teile kõigile ka pilte minu tegemistest. 🙂