Kasside Turvakodu
HALLIKE (NÜÜD NAFFIK)
Hallike tervitab uuest kodust!
26.11.2016
Tere jälle, sõbrad.
Nüüd on mul siis täis juba kolm aastat kodukassi elu (lilli palun mitte saata, hinnalisi kingitusi võtan vastu 24/7). Oleme sellest perenaisega vaheldumisi oma versioone kirjutanud. Võiks ju arvata, et nüüdseks on inimesed dresseeritud, kodu kaunistatud, Triipsust kass koolitatud ja elagu väljateenitud puhkus. Aga ei, minu töö saa kunagi otsa. Mingi kord majas ikka juba valitseb ja selliseid olukordi, mis vältimatult minu sekkumist vajavad, on tõesti veidi vähemaks jäänud. Aga ühest juhtumist (enne kui perenaine jälle oma moonutatud versiooniga ette jõuab) pean küll kirjutama.
Kindlasti mäletate, kuidas eelmisel korral kirjutasin oma kohtumisest liftis rotilaadse olendiga (minust poole väiksem, null karva, käppade asemel spagetid), kes suurusehulluses ennast koeraks oli suutnud mõelda. Too kohtumine lõppes mulle (ülekohtuselt muidugi) liikumispiiranguga liftiukseni. Aga hing jäi rotti taga igatsema. Unistasin, et kui tal teraapia läbi saab ja mind jälle liftiga sõitma viiakse, kohtume ehk veel. Mida kõike temaga teha plaanisin, täpsemalt ei kirjuta, sest rotid käivad vist ka loomakaitseseaduse alla. Roti psühhiaatriline ravi kestis ilmselt kauem kui minu liikumiskeeld, sest kulus ligi pool aastat, kui ühel õhtul liftiuks avanes ja oh rõõmu, rott uksel seisis. Asusin kohe kaotatud aega tasa tegema, kui kole kisa algas. Kõik karjusid kõigi peale – roti perenaine minu perenaise peale, minu perenaine minu peale ja rott lihtsalt kriiskas kogu heliredeli ulatuses. Mina olin mõistagi ainus, kes olukorda kontrollida suutis. Igatahes rott kadus liftist veel enne kui ma temaga õieti alustada jõudsin ja uksed kinni läksid. Olin juba tõstnud käpa talle järgnemiseks, kui perenaise maopilk mu liftipõranda külge naelutas. Üles tagasi sõitsime vaikides, kui perenaise seosetut sisinat mitte arvestada. Toas teisaldasin ennast kohe diivanile, et perenaine mind väärikalt enda päästmise (mõelge, kui alandav oleks inimesel minna traumapunkti rotihammustusi ravima ja marutaudivastast süsti saama) eest tänada (reeglina eelistan materiaalset tänu) saaks. Aga mida ei tulnud, olid kiidukõne, kaelamassaaž ja kolmekäiguline õhtusöök.
Kuna perenaine meenutas jätkuvalt sisisevat lõgismadu, leidsin, et targem on mõneks ajaks silma alt ära voodi alla varjuda. Küll ta varsti asjast aru saab, kibedalt kahetseb ja toidukausi minu suunas teele paneb. Aga see tee osutuks pikemaks kui arvata oskasin. Mis muidugi kinnitab järjekordselt mu vankumatut veendumust, et inimesed just kõige taibukamad olevused ei ole. Kössitasin pikalt voodi all, kondid valusad ja parketimaitse suus. Saatsin siis Triipsu asja uurima. See tuli tagasi ulgudes, et nüüd viiakse teda ka minu pärast Turvakodusse või Kehra tänavatele tagasi. Palusin tal tungivalt natukenegi normaalsem olla. Kui näljast juba esimene maohaav hakkas tekkima, käskisin Triipsul minna toitu hankima, mille peale see ülbik teatas, et ega teda siia majja toateenijaks pole toodud. Appi, mõtlesin, et kui sellest jamast kunagi pääsen, tuleb küll Triipsu personaalküsimusega tõsisemalt tegelema hakata. Öösel kui maohaavadele ka näljapaistetus lisandus, hiilisin välja. Nojah, vett ja leiba (loe: umbes 10 krõbinat) oli mulle ikka jäetud. Voodist möödudes ei suutnud ma oma kauneid oliivirohelisi hallika varjundiga silmi uskuda. Minu öisel joogamatil (loe: inimeste padjal) vedeles pinnalaotusena Triips ja kuulas perenaise monoloogi teemal kui ilus, tark ja tubli ta on. See reetmine ületas igasuguse taluvuse piiri ning loomupärane tagasihoidlikkus ja head kombed (ei naera siin midagi) jätsid mu kiirelt maha. Kasside olümpial raudselt kuldmedali andnuks hüpe koos sisina ja käpasirutusega (küüned unustasin ka sisse tõmbamata) täitis eesmärgi – joogamatt vabanes kiirelt. Perenaise ülbus võttis muidugi sõnatuks. „Oi Naffike, sina ka siin“. Mis mõttes „oi Naffike“! Pärast seda ma kui ennastsalgavalt teda võimaliku rotirünnaku eest kaitsta üritades kohutava ülekohtuse suhtumise osaliseks sain ning lõpuks väsinuna ja nälginuna oma õigusi kehtestama hakkan, reageeritakse sellele stiilis „no kena, et said ka aega läbi astuda“.
Algas kättemaksuaktsioon. Triipsuga oli lihtne. Kuna selle kassi teine nimi on kanafilee, millest ta on ennast juba nii ümmarguseks söönud, et liikleb kiirusega meeter minutis, spurtisin paar järgmist nädalat kana toidulauale ilmumisel kiirelt kohale ja õgisin nii, et silmadest hakkas välja kippuma. Ega mulle toores kana eriti ei maitsegi, aga kättemaksu nimel tuli pingutada. Kui Triipsule lõpuks signaal ajju jõudis, oli kanast vaid helge mälestus. Triipsu pettunud nägu oleks väärinud õlimaalina jäädvustamist. Perenaisega oli keerulisem, sest ta on rohkem minu tüüpi – mõte liigub suhteliselt kiirelt ja päris pähe istuda endale ei lase. Aga hakkama sain ja rohkemgi veel. Kaelamassaaži seanss pikenes 10-lt minutilt 20-le, lisaks õhtule tuli seda hakata tegema ka hommikuti (pole minu mure, et tööle hiljaks jääd, tõuse varem üles), külmsuitsuforelli (mitte ajada segi kuumsuitsuga, seda ma ei söö) kogus kahekordistus ja kui ma sellest kõigest puhata tahan (seda nii 20 tundi ööpäevas), peab ümberringi vaikus ja rahu olema. Tuleb tunnistada, et perenaine tõesti püüdis oma kohutavat käitumist heastada ja pingutas kogu hingest. Veel parem, ta harjus sellega ära ja nii jäigi. Mulle sobib suurepäraselt ja olgu neile õpetuseks, et (nagu perenaine vahel ütleb, kui arvab, et ma ei kuule) „selle kassiga ei maksa tüli norida“. Triipsuga oleme ka ära leppinud. Tema peale lihtsalt ei saa kaua pahane olla, sest on nii pehme ja armas ja mu elu parimad hetked on ikka tema kaisus.
Aga sõbrad (kindlasti saate vihjest aru), pool aastat on mu viimasest kirjast möödas, kuid väike valge õnnetu Lohe on ikka veel Turvakodus ja igatseb väga oma kodu järele. Saan aru, et suvel oli kiire, aga mis nüüd vabanduseks on?
Ikka teie Naff
08.08.2016
Ilusat kassipäeva soovivad Naff (Hallike) ja Triips. Sellist etteheitvalt nägu fotol tehakse Naffi juhendamisel siis, kui toidukausid piisava kiirusega ei saabu.
25.05.2016
Kindlasti juba ootate, millal oma talvise lubaduse täidan ja uuesti oma tegemistest kirjutan. Olen üritanud, aga nii kiire on. Kogu aeg on käpad tööd täis. Selliseid hetki nagu lisatud pildil, saan endale järjest harvemini lubada – juba alla 20 tunni ööpäevas. Aga nüüd asja juurde. Kevadel oskas Triips endale köha hankida. Rääkisin talle küll, et pole mõtet lahtise akna juures külma õhku ahmida, aga ei kuulanud. Perenaine avastas endas kohe veterinaari võimed ning diagnoosis Triipsul kiirelt mädase meningiidi, kahepoolse kopsupõletiku, tuberkuloosi ja veel lehekülje jagu muid inimeste haigusi. Paanikaministeerium hakkas täistuuridel tööle ja Triips otsustati arsti juurde viia. Triipsu enda arvamust muidugi ei küsitud. Enne üritati küll toiduga mingeid jubedaid tablette sisse sööta, aga nii loll pole ju ükski kass. Ühesõnaga, ühel ilusal hommikul aimas hing halba ja põhjusega- algas operatsioon Triipsu kinni püüdmiseks. Triips lubas ennast elusalt mitte kätte anda. Üksikasjadesse ei lasku, muidu jääks perenaine loomapidamise õigusest ilma. Triips võitles kaua ja vapralt. Mõtlesin pikalt, kas minna appi, aga meenus vanasõna “tark ei torma” ja et mitte kodusõjas surma saada, peitsin ennast sügavale voodi alla ja avaldasin sealt Triipsule moraalset toetust. Kui lõpuks maja vaikseks jäi, hiilisin vaatama. Vannituba, kust Triips lõpuks kinni püüti, meenutas tapamaja filiaali – põrand ja vann olid verd ja karvu täis. Veri polnud õnneks Triipsu oma, sest kuulsin, kuidas enne lahkumist rääkisid vägivallatsejad teemal ” kas meil rohkem haavaplaastrit polegi” . Tubli, Triips! Triips raviti küll olematutest inimesehaigustest terveks, aga hädad alles algasid. Nimelt arvas arst (ekslikult ja asjasse süvenemata muidugi), et Triips on paks ja tuleb dieedile panna. Üritasin selgitada, et Triips on täissale, mitte paks, aga perenaine kaotas igasuguse iseseisva mõtlemisvõime ja hakkas kohe meie elu ümber korraldama. Menüüst pidid kaduma kohvikoor ja normaalsed krõbinaid, mis asendati mingi saepuru meenutava ollusega. Inimesed otsustasid, et kahte eraldi söögituba kassidele ruumipuudusel (appi!) tekitada ei saa ja kuna ei õnnestu valvata, kes mida sööb, lähen ka mina dieedile. Mina, kes ma kohvikoore ja Triipsu nimel elan, pidin nüüd ühe pärast teisest loobuma. Nii ebaõiglane ei saa elu ometi olla. Aga sai. Inimesed tegid kiirelt selgeks, et terroristide (loe:meie Triipsuga) ja väljapressijatega (ikka meie) läbirääkimisi ei peeta. Nagu ikka, olin jälle mina kui ainus mõtlemisvõimeline olend see, kes pidi midagi välja mõtlema. Aga nagu te juba teate, minul ideedest puudus ei tule ja käivitus plaan A – Triips võtab personaaltreeneri so minu juhendamisel füüsilise koormuse käigus veidi maha ja söömisväärne toit tuleb tagasi. Probleemid algasid kohe sellega, et Triips nõustus ainult öösiti treenima. See tähendas intervalltreeningu ajal spurte inimeste voodisse, hüppeid koos käpasirutusega kardinatesse, ronimist mööda objekte, mis pole kratsipuud jne. Ühesõnaga, see asi lõpetati inimeste poolt kiirelt ära. Mõtlesin ikkagi tulemusi eksponeerida (ehk petab inimesed ära) ja käskisin Triipsul inimeste ees edasi-tagasi kõndida ja oma treenitud keha näidata. Ei õnnestunud, sest Triips ei saanud järjekordselt millestki aru ja kõndis ainult edasi ja otse toidulaua poole. Siis käivitasin plaani B-näljastreigi. Kogunesime voodi alla toidust võimalikult kaugele ja alustasime. Kaua nälgisime, peaaegu pool tundi. Tundsin juba, kuidas karv tuhmub ja silmanägemine kaob. Triipsu ülekilod muutusid näljapaistetuseks. Et inimestele mitte tekitada probleeme meie tapmiskatsega, lõpetasime ära. Lõpuks leppisime inimestega kokku, et võtan Triipsu toitumise oma range kontrolli alla – eskordin ta toidulauani ja ei lase suutäitki rohkem süüa kui ette nähtud. Inimesed õnnestuski ära petta. Koor tekkis toidulauale tagasi ja saepuru liikus sujuvalt sinna kus ta koht on-prügikasti. Söömas käime siis, kui inimesed ei näe (muul ajal lihtsalt pole isu), Triips pole grammigi alla võtnud ja elu on jälle ilus.
Tegelikult valetasin. Elu pole hetkel ilus, kuna suur mure on. Kohe nii suur, et kui keegi ei näe, peidan pea käppade vahele ja nutan lohutamatult. Nutan sõber Lohe pärast, kellega koos Turvakodus oma kodust unistasime. Minu unistus on igaveseks täitunud, Lohe oma täitus vaid hetkeks ja lõppes nii nagu kunagi lõppeda ei tohiks. Lohe on Turvakodus tagasi- üksik, õnnetu ning kõiges ja kõigis pettunud. Kössitab aknalaual ega hakka kunagi aru saama, miks ta oma “kodust” äkki vastu talve tänavale visati. Nutan, kui mõtlen, kuidas see väike lumivalge kiisu pidi talvel ellujäämise nimel võitlema. Ta lootis viimse hetkeni, et ehk pääseb tuppa tagasi, ja ei läinud kodu juurest ära. Aga ei. Kevadel püüti ta kodust 100 meetri kaugusel kinni ja viidi Loomade Hoiupaika. Jah, just sinna, kust Lohe- sugused stressis ja räsitud olevused tagasi ei tule. Lohel õnnestus Turvakodusse tagasi pääseda, aga mis edasi saab…..Kas üks meist jääbki oma kodust unistama?
Loodan väga, et mu järgmine kiri saab lootusrikkam ja õnnelikuma lõpuga olema.
Ikka teie Naff
09.04.2016
Naff ja Triips annavad teada, et neil on ka kevad põues. Ja silmi ainult teineteise jaoks.
13.02.2016
Ilusat sõbrapaeva soovivad Naff ja Triips
11.01.2016
Tere, olen Naff. Turvakodus, kus olin üle 4 aasta, oli mu nimi Hallike. Mitte et ma halli värvi oleksin. Tegelikult on mul imeilus mustjaspruun siidine kasukas. Hallike tähendas olematut, nähtamatut. Sest selline ma olin. Aga mitte turvakodu elust ei taha ma täna rääkida, sellest olete juba lugenud, vaid hoopis sellest, et hiljuti sai mul täis 2 aastat kodukassi elu. Olen juba ammu tahtnud kirjutada, kuidas mul läheb, aga nii kiire on kogu aeg. Esimene aasta kulus inimeste dresseerimiseks ja kodu kaunistamiseks, teine…..(sellest edaspidi). Tean, et perenaine on minust juba mitu korda kirjutanud st et kui ilus, tark ja tubli ma olen. Kõik õige, aga mõnest asjast on inimesed ikka väga valesti aru saanud. Nüüd võtsin väikese talvepuhkuse, et paar asja ära rääkida nii nagu tegelikult oli ja et te ei usuks kõike, mida inimesed kirjutavad.
Perenaine kirjutas, et ajasin ümber suure potilille ja kui ta pahandama hakkas, kraapisin mulla ka potist välja. Veel olevat ma kraapinud ära diivani ja voodikatte, kujundanud lõhesaiad ümber lihtsalt saiadeks, rikkunud ära malbe maapoisi Triipsu jne. No ei olnud nii. Kõigepealt see õnnetu toataim, mis lihtsalt karjus suurema poti ja värske mulla järele. Aga ilmselt ei karjunud piisavalt kõvasti, sest perenaine ei kuulnud. Muudkui imetles, millised ilusad kollakas-punased lehed. No kogu lugupidamise juures, kallis perenaine, ega kõik taimed ka jõulutähed ei ole. Ühesõnaga, taim tuli päästa. Öösel, kui ma oma tavapäraseid sprindilõike harjutasin (te ikka kujutate ette, kui kaunilt kõlab küünte krabin öösel parketil), üritasin taime pikali joosta. Aga ei jõudnud. Siis võtsin treeningkavasse ka hüpped koos käpasirutusega. Lõpuks sain küüned taha ja taime pikali. Et asja mitte pooleli jätta, kaevasin ta ka potist välja. Olin täita läbi, higi tilkus, aga ega seda siis hinnata ei osatud. Ei mingit tunnustust, ainult tigedad pilgud. Praegu on “jõulutäht” suurte tumeroheliste lehtedega ja poole suuremaks kasvanud. Külalised kiidavad, perenaine naudib lillekasvataja kuulsust ja mina pean siin ennast õigustama. Ei ole inimestega lihtne.
Nüüd siis diivan. Alustada tuleb sellest, et mind viidi koju, kus polnud kratsipuud. Te ikka saate aru, kui raske ja alandav see ühele enda välimusest hoolivale kassile on. Otsisin siis kohta, kus küünehoolduses käia. Proovisin palju variante – perenaise siidist hommikumantel, lambanahk jne. Ei saanud küüned hooldatud. Lõpuks avastasin selle koleda vana diivani, mis absoluutselt ei sobinud mu kasuka ja silmade värviga (kahvatu oliiviroheline hallika varjundiga). Mõtlesin anda oma tagasihoidliku panuse, et see risu majast kaoks. Peaaegu kaks aastat kulus, aga nüüd lõpuks perenaine rääkis midagi uuest diivanilt, mainis helehalli. No ise teate, inimesed, mis seda värvi diivanist edasi saab. Vaene voodikate polnud tõesti milleski süüdi, lihtsalt oli nii uus, pehme ja kohev, et küüned vajusid iseenesest sisse. Aga välja ei tahtnud enam hästi tulla.
Ja siis see lõhesaia lugu. Inimesed tegid endale (!!!) minu nähes mõned lõhesaiad. Seisin nagu Pavlovi koer 20 cm kaugusel, aga head kombed ja loomupärane tagasihoidlikkus (millegipärast selle koha peal kõik, kes mind lähemalt tunnevad, muigavad) ei lubanud sekkuda. Siis läksid inimesed tuppa ja unustasid mind koos saiadega. Mõtlesin, et toimetan saiad neile kohale, nagu toateenindus või midagi taolist. Aga ei jõudnud. Siis mõtlesin, et viin osade kaupa. Aga see esimene osa, mis ei olnud loomulikult sai, kukkus teel inimesteni käppade vahelt maha ja just voodi alla. Ja nii mitu korda järjest. Lõpuks olin nii väsinud sellest ettekandja elust, et jäin ka voodi alla puhkama ja kuna nagunii oli lõunasöögi aeg….
Aga üldiselt oli esimese aasta lõpuks kord enam-vähem majas ja mu kaks mu põhireeglit -inimesed on loodud kasse teenima ja igaüks mind ei näpi -toimisid päris hästi. Mõtlesin siis, et nüüd algab puhkus. Aga millalgi teise koduaasta alguses tundsin korteris imelikku lõhna ja varsti selgus ka lõhna allikas -mingi maakas kuskilt Kehrast. Suur ja loll. Ja minusse esimesest pilgust hullult armunud. Mis edasi juhtus ja kuidas minu süda igaveseks võidetud sai, on perenaine teile juba kirjutanud. Praeguseks on Triips parim asi, mis minuga kunagi juhtunud on (vabandust, perenaine). Näete seda ise ka piltidelt. Nii hea on ta kaisus magada, nina ta sametpehmesse kasukasse vajutada ja nuruda. Algul oli kogu aeg hirm, et äkki viiakse ta ära, aga teise mu teise koduaasta pidustustel lubas perenaine, et Triips on igavesti minu. Eks ta selline pehmo veel ole, aga olen talle juba oma põhireeglid selgeks õpetanud ja üht-teist veel, millest siin kirjutada ei sobi. Vahel kuulen, kuidas tuttavad perenaiselt küsivad et ” ja kuidas siis väikesed terroristid elavad?” Sellega seoses pean ühe asja veel ära rääkima, enne kui kuskilt mujalt jälle moonutatud kujul kuulete. Nimelt meeldib mulle hullusti liftiga sõita ja vahel hilisõhtuti sõidame perenaisega üles-alla. Kunagi pole keegi meid seganud, aga ühel õhtul sisenes lifti rotitaoline olend koos oma perenaisega. Hiljem üritati küll selgitada, et koer olevat olnud, aga no kuulge-minust poole vaiksem, 0 karva, käpad nagu spagetid. Täpselt selline nagu me tänaval elades sõpradega vahel lõunaks sõime. Mõtlesin siis, et vallatlen rotiga veidi. Jätan nüüd osa vahele, igal juhul rott kribis mööda peegelsiledat liftiseina üles ja karjus jubeda häälega. Ei saanudki tema probleemist aru, mingi psühhopaat ilmselt. Pärast perenaine ütles, et kui ta peab roti teraapiakulud kinni maksma, tuleb see minu sardiinipasteedi arvelt. Aga kuna pasteedikogused vähemaks pole jäänud, on rott ilmselt täie vaimse tervise juures. Mul on (loodetavasti ajutine) liikumispiirang liftiukseni.
Nii on mu kaks kodukassi aastat siis möödunud. Nurrun nagu traktor, eriti kui Triips läheduses on või perenaine kaelamassaazi teeb. Peangi lõpetama hakkama, perenaine juba tuleb pasteedikausiga. Eks varsti kirjutan jälle, seniks ilusat uut aastat ja palju uusi kodusid Turvakodu kiisudele. Olen elav näide sellest, et kõigile on kuskil kodu ja oma inimesed.
28.08.2015
Üks õhtu jaanuaris – väljas ulub tuul ja tuiskab. Soojas toas pehmel diivanil nurrub (nagu traktor) Naff (Hallike), limpsib pasteeti (järjekord „toit voodisse“ päev), vaatab dok.filmi toitu otsivatest tiigritest („appi, kui lollid loomad, inimesed tuleb ära kodustada, nagu mina aasta tagasi tegin“), venitab ennast maksimaalselt pikaks ja vajutab silmad kinni („inimesed, kustutage see prožektor ka mu pea kohalt ära“). Teenindav personal so inimesed lahkuvad kiirelt ja hääletult teise tuppa.
Samal ajal kõnnib Kehra tänavatel Triibik – külmunud, õnnetu ja näljane. Ja nii juba kaua aega. Head inimesed andsid talle küll vahel süüa ja lasid keldrisse sooja, aga oma soojast kodust ei osanud see maailma kõige rohelisemate silmadega kiisu vist unistadagi. Saaks ainult kõhu täis ja veidi sooja.
Järgmisel päeval juhtus Naffi pere lugema Turvakodu lehelt lugu mingis jubedas augus elavast Sinisilmast, kes pääseks tänavalt ära vaid siis, kui 10-päevaks ajutine hoiukodu leiduks. Ühehäälselt (perekonnapea Naffi ei hakanud hääletamise ajaks iluunest äratama) otsustati, et 10 päeva elab ehk kahe kassiga kuidagi ikka üle.
Kahjuks ei saanud Sinisilm inimeste headest plaanidest aru ja teda kinni püüda ei õnnestunud. Tema asemel saabus ühel külmal kõledal veebruariõhtul koos Editiga hoopis Triibik-segaduses, ehmunud ja õnnetu. Et vaktsiini kinnistumiseni teda eraldi hoida, paigutasime Triipsu koos liivakasti ja toidulauaga eraldi tuppa, kus ta lahmis toitu, ajas karva, magas aknalaual ja kapiriiulitel ning muutus iga päevaga järjest julgemaks. Naffi hing aimas ilmselt halba, sest käis närviliselt ringi ja ei saanud aru, miks teda enam teise tuppa ei lasta.
Tõehetk saabus ca 2 nädala pärast, kui ukse lahti tegime. See oli nagu lihtsameelse maapoisi ja ülbe linnaplika kohtumine. Kui on olemas armastust esimesest silmapilgust, siis Triipsuga just nii oli. Järgmised päevad oleks ta teinud mida iganes, et Naffile meeldida – kõndis taga, tegi kõikvõimalikke kassihääli, lamas tundide kaupa Naffi tumba ees. Ainult punane roos oli hammaste vahelt puudu. Naff istus oma troonil ja andis iga keharakuga mõista „See olend? Siia? Mitte iialgi, mitte ühelgi tingimusel“.
Järgmistel päevadel üritas Naff anda oma parima, et inimesi veenda, et „see olend“ tema ellu ei mahu. Näiteks: Naff oli aru saanud, et diivani kraapimine ületas inimeste taluvuse piiri ja ise seda ei teinud. Küll aga tegi Triipsu nähes kraapimisliigutusi ja Triips, kes naiivselt arvas, et nii on võimalik Naffi südant võita, lendas kogu massiga diivanile kallale ja kraapis nii et narmad lendasid ja endal hapnik otsa sai. Ja nii ikka mitu päeva järjest. Lisaks diivanile „gobeläänistus“ kiirelt ka voodikate. Naff istus meetri kaugusel ja irvitas. Seejärel (ikka inimeste nähes) kõndis demonstratiivselt ümber räsitud diivani – „mina pean selle risu peal magama või? Inimesed, kas ikka ei saa aru, et see olend ei sobi tsiviliseeritud maailma? Isegi koduloomaks mitte!“.
Aga Triips oli arenemisvõimeline ja ei jäänud võlgu. Nimelt otsustas ta Naffi mängutoast (karunahast põrandal) endale liivakasti filiaali tekitada. Ja nii kapitaalselt, et lõpuks tuligi karu keldrisse kolida. Millise näoga Naff oma kalli karu küüditamist vaatas! Kui pilgud suudaksid tappa, Triipsu meie hulgas enam poleks.
Aga aegamööda Naff leebus (agressiivne polnud ta kordagi, lihtsalt ülbelt ükskõikne, veidi sisinat algul), Triips muutus julgemaks, liikles korteris vabalt ringi, tuli öösel voodisse. Ja siis juhtus see, mis nende saatuse lõplikult otsustas.
Ühel õhtu koju tulles ei olnud Naff oma tavapärasel kohal (tumbal) sügavas unes, vaid istus magamistoa ukse ees. Tegin ukse lahti, teisel pool ust istus Triibik. Siis oli tavaline tervitusrituaal (ninad kokku, nühkimine ja häälitsemine), siis algas trall ja tagaajamine magamistoas ja siis oli kõik vaikne. Liiga vaikne. Piilusin ettevaatlikult üle ukse et kes kelle ära on söönud ja esimene asi ,mida nägin st ei näinud enam, oli Triibiku toidulaud (libisemiskindlal matil 3 kaussi). Selgus, et noored armunud olid suutnud selle täiega ümber joosta – põrand vett täis, krõbinad sees ujumas, pasteet laiali jne. Valmistusin eriti tigedaks monoloogiks, aga kellelegi polnud rääkida. Kodanikud kassid oli kadunud. Lõpuks leidsin nad magamistoa kapist lükandukse tagant. Kuidas nad ennast sellest ca 10 cm avast sisse olid pressinud, aru ma ei saa. Seal nad siis olid, rahulolevad. Triibik oli veidi ehmunud olekuga, Naffil oli tavaline lai irvitus näol. Siis kuulsin häält. Naff nurrus. Naff, kes aasta ja kolm kuud ainult mulle oli nurrunud, nurrus Triibikule.
Mis seal kapis toimus, ei saa me kunagi teada, aga sellest ajast ei jää Naff Triipsust enam sammugi maha, nurrub, lakub, kallistab. Triips praktilise maapoisina ei pea enam pingutama, eesmärk on täidetud, Naffi süda võidetud. Mõni aeg tagasi tõstsin puuri korraks nähtavale, et keldrisse ära viia. Triips põgenes kiirelt voodi alla, „ihukaitsja“ Naff (ise peaaegu poole väiksem) istus voodi ette ja lõrises nagu 5 rotveilerit. Nüüd ongi nii, et kui keegi (Naffi arvates) Triipsule liiga lähedale tuleb, on Naff kohe kohal ja selle kassiga ei tasu tüli norida.
Triipsust veel niipalju, et kui algul tundus, et on selline suur ja rahulik ja ühtki kiiremat sammu see kass küll ei tee, siis tegelikult on eriline jooksu-ja mängukass. Õhtuti mängime suletutiga, siis ajab taga palli, piiksukat ja kõike mis liigub. Vahel lööb ka Naff kampa, siis algab (reeglina öösel) tõeline kassiralli – üksteist aetakse mööda tubasid taga ja pikali joostakse kõik, mis ette jääb. Silitada saan teda ainult mina ja siis kui ise pai küsima tuleb. Eriti meeldib kurgu alt kratsimine. Nurruda eriti ei oska, podiseb ja nohiseb armsalt. Hetkel soojade ilmadega on elu rahulikum, enamus aega lesivad koos voodi all jahedas. Naff ikka nagu kleepekas Triipsu küljes. Triips, kellel on ilmselt palav, on küll vahel sellise näoga, mis inimeste maailmas tähendaks igatsust lähenemiskeelu järele. Naff on suutnud kiirelt Triipsule selgeks teha kaks oma põhimõtet – inimesed on loodud kasse teenima ja igaüks mind ei näpi. Seega kõik, mis ma varem Naffist ja inimeste õigusetust olukorrast kirjutasin, korrutage nüüd kahega. Mõned kommentaarid (hea huumorimeelega) külalistelt – „need kaks tuleks ketti panna; aga kus te ise magate; sarnaselt inimestele peaks ka kass-terroristidel kuskil džunglis oma vangla olema“. Triipsu eest „hoolitsemine“ seisneb Naffil muuhulgas ka selles, et kui ennast ümmarguseks söönud Triips järjekordselt aegluubis toidulaua poole liigub, spurdib Naff kohale ettepanekuga „kuule Triips, kõigepealt sööme sinu konservi ära ja siis sööb kumbki enda oma“.
Mis edasi? Vahel öösel kui kassiralli kuidagi lõppeda ei taha, oleme öörahu nimel kummagi eraldi tuppa pannud ja ukse vahelt kinni. Siis kräunub Triips ühel pool ust ennast hingetuks ja teisel pool kraabib Naff küüned küljest ja ukselt värvi maha. Siis tuleb küll mõte, et kaks kassi on liig, aga…. Vaadake veelkord pilte. Ja kui ära olete vaadanud, võtke Kehra Triibik kodutute kasside kaustast maha. Sest Triips on nüüd KODUKASS.
15.08.2015
Triipsul pole valikut, Naff ei jää sammugi maha,muudkui nühib; lakub ja nurrub. Ise poole väiksem, on ta Triipsul kui ihukaitsja.Inimeste maailmas oleks Triips juba ammu lähenemiskeelu võtnud.Aga kõik hästi meil.
18.11.2014
Märkamatult on möödunud aasta päevast, kui Naffist (Hallikesest) sai kodukass. Aasta koos Naffiga on olnud suurepärane. Sisisevast tigedikust on saanud rahulolev isepäine nurruv kodukass, aga mis inimestest on saanud….. 🙂
Kõige paremini võttis teema „aasta Naffiga“ kokku üks peretuttav ja Naffi suur fänn, öeldes umbes nii: mis mõttes teie arvate (tahate, mõtlete, otsustate)? Teid ei ole olemas. Te olete olematud, nähtamatud, te olete Hallikesed. Kui jõulukaarte hakkate saatma, tuleb ausalt alla kirjutada „Naff perega“. Lahtiseletatult tähendab see seda, et see väike isepäine armas karvik on märkamatult kogu võimu endale võtnud, inimõigused meie majas on veel ainult paberil ja paber ise liigub pidevalt sahtlis sügavamale. Aga ikkagi inimesed naudivad igat minutit koos Naffiga. Üritan teha väikese kokkuvõtte, kuigi sellest kassist võiks raamatu kirjutada.
Naff ja inimesed- Naff on ühe inimese kass, kes tohib teda silitada, kellele nurrutakse (appi, see kass nurrub KOGU AEG) ja kelle käe pealt kana ja lõhetükiga maiustatakse. Ja mul on au see inimene olla. On veel mõned suhteliselt talutavad olendid, kes peavad aga kõvasti pingutama, et neid nurrumisega austataks, ja ülejäänutesse on suhtumine selge – te olete täiesti mõttetud ja kasutud, aga noh, kui te juba olemas olete, jumal teiega…. Aga see ei tähenda, et te ei peaks mulle rääkima kui tark, tubli ja ilus ma olen, hinnalisi kingitusi tooma jne. Ühesõnaga, inimesed on Naffi jaoks, mitte vastupidi. Ja mõni inimene on ikka eriliselt juhm, arvab Naff, sest: „kui „oma inimene“ ütleb, et ma pole teistele näppimiseks, peaks ju aru saama, aga mõni lihtsalt ei saa. Siis tuleb sisiseda. Ikka ei saa. Siis tuleb käpaga anda. Ikka ei saa. Siis on käpa küljes ka küüned. Siis küsib haavaplaastrit. No ei ole ju normaalne! Isegi inimese kohta“.
Naff ja toit – kõike mõõdukalt, sest oma modellifiguuri ei saa ometi käest lasta. Aga kui päris ausalt, siis kaob igasugune mõõdutunne kohe, kui Naffiga samasse ruumi satub ahjukana või –lõhe. Muidu on menüüs valdavalt Gourmet pasteet ja Royal Canini krõbuskid. Inimeste toitu varastamas ei käi v.a. üks kord päris alguses kui lauale jäänud lõhesaiadest said mõne hetkega lihtsalt saiad. Aga kui kana või kalalõhna tunneb, on kohe juures, istub ja vaatab sellise näoga, et saab kõik mis tahab.
Samas, ega ükski heategu karistamata jää – suvel paar korda viisin talle hommikul konservikausi voodisse, hetkeseis on selline, et kui inimene on nägemiskauguses, Naff konservi sööma ei lähe, see tuleb hommikul ja õhtul teisaldada sinna, kus ta parasjagu lamab (voodi, diivan). Vee ja krõbinad leiab veel ise üles. Kui toateenindus on tasemel ja toit seisusekohane, tuleb tasuks nurrumine (kõvasti ja kaua). Vahel tuletame tutvuse algust meelde, kui tal turvakodus sardellitükkidega külas käisin – istume diivanil ja sööb mul käe pealt. Nurrub ja sööb üheaegselt. Nii armas.
„Loomakaitseseltsi nägu“ – tekib siis, kui tunneb, et hullult ülekohut tehakse – diivanil on ruumi vähem kui 2/3 (te ei kujuta ette kui pikaks see kass venib kui tahab üksi diivanil olla), toit voodisse viibib jms. Väljend ise tekkis suvel, kui Naff inimeste uneajaks märkamatult voodisse hiilis ja magamist teeskles. Kui üritasin hakata voodikatet kokku voltima, vaatas sellise näoga, et „sa ei keera ju mind siia sisse“. Kui selgus, et keeran küll, ronis aegluubis voodist maha, loivas teise tuppa ja hakkas telefoni kraapima, endal selline nägu, et „sellest jõhkrast teost peab küll Loomakaitseseltsi teatama“.
Naff ja meelelahutus – mänguasjad ja multifilmid on titadele, ärge nendega solvama hakake. Laseritäpp, palun väga, soovitavalt öösel, kui tuba pime on. Diivan sobib ka, saan küüned riidesse kinnitada. Meeldib ka iseendaga mängida, seda muidugi öösel. Jookseb ühest toast teise, hüppab, teritab küüsi. Kui lärm liiga suureks läheb, tulebki üles tõusta ja temaga laseritäpiga mängida. Televiisorist sobivad loomasaated ja muidugi sport, eriti kiired alad – tennis, mäesuusatamine, vormel1. Kord ühes filmis astus keegi kassile peale, see tegi koledat häält, mille peale Naff hüppas käppadega vastu ekraani, läks vist appi.
Kõik väikesed sigadused jäid esimestesse kuudesse ja neist olen juba kirjutanud („päevaspaa“ , lillepott). Teise poolaasta „saavutustest“ võiks märkida vaid voodikatet, mille sile pind muutus märkamatult narmas-gobelääntehnikaks. Küll aga käib pidev „ärapanemine“. Mõtleb inimene ennast diivanile asetada, tuleb kiirelt tegutseda. Sest Naff loeb mõtteid ja jõuab alati enne. Mõistevalt keskmisele istmele, käpad ja saba maksimaalselt välja sirutatud, silmad vajutab ka kohe kinni. Kui üritada ennast serva peale ära mahutada, tekib „loomakaitseseltsi nägu“. Kuni suveni oli diivan ainus koht, kuhu Naff oma jalga (vabandust, käppa) polnud tõstnud. Kõik olid rahul, eriti inimesed, kes tegid vaikselt ettevalmistusi jalgpalli MM-ks. Vahetult enne esimese mängu algust avastas Naff endas vastupandamatu huvi jalgpalli vastu ja nii tähtsaid mänge ei saa ju tumbalt, vaibalt ja (oh õudust) kõvalt põrandalt vaadata. Ühesõnaga, hümnide mängimise ajal, kui lihtsameelsetel inimestel oli veel aega köögis istuda, seisis Naff kombekalt diivanil püsti, siis vajus risti keskmise istmele, venitas ennast maksimaalselt pikaks ja inimeste jaoks oligi suur pehme diivan muutunud helesiniseks unistuseks. Sest kes ajaks väikese armsa nurruva jalgpallifänni diivanilt ära. Et inimeste alandus täielik oleks, tellis Naff mängude vaheajal ka toitu koos kohale toomisega (vt. eespoolt). Ja nii täpselt kuu aega. Koos finaali lõpuvilega kaotas Naff igasuguse huvi jalgpalli ja diivani vastu ning ronis tumbale tagasi. Praeguseks on ta jälle diivanil tagasi, aga lemmikinimene (mina) mahub ka ära.
Nii me siis elame. Ootuses ja lootuses, et ühel päeval tuleb Naff ka sülle (praegu poeb küll külje alla nurruma, aga mõne sentimeetri jätab ikka veel vahet). Inimesed on väga rahul, loodetavasti Naff ka. Siiralt hea meel on ka sõber Lohe üle. Unistame Lohe perenaisega päevast, kui mõlemast on sülekassid saanud ja saavad üksteisel külas käia. Seniks saadame vastastikku videotervitusi. Kusjuures Naff vaatab ja vaatab ja vaatab. Nagu tunneks Lohe ära. Ehk tunnebki. Tervitused teile kõigile ja palju uusi kodusid.
1.04.2014
Naffikul (Hallikesel) sai täis 4 kuud kodukassi elu. Uskumatu, milline mängu-, pai- ja nurrukass temast saanud on. Nurrub kogu aeg. Ja järjest rohkem üritab suhelda, otsib kontakti ja nõuab tähelepanu. Sülle pole tulnud, aga saab oma paid niigi kätte. Sisiseb ka vahel, aga see tundub olevat rohkem suhtlemisvahend kui hirmu või tigeduse näitaja. Edev on, pidevalt keerutab ennast peeglite ees. Kui algul piirdus tema territoorium rohkem elutoaga, kus ta magamis-, mängu- ja söögituba asusid, siis nüüdseks on vallutanud ka magamistoa. Kui üksi jääb, ronib kohe voodisse.
Kui seal “vahele jääb”, siis vaatab sellise näoga, et “ah ma juhuslikult läksin mööda ja istusin korraks puhkama”.
Mingit pahandust pole teinud (enda meelest vähemalt). Paar lõbusat lugu – ükskord jooksis öösel mänguhoos suure potilille pikali. Üritasin siis unise peaga kasvatuslikku loengut pidada teemal ehk nii poleks vaja, mille peale Naff viskas algul pikali (“ära tüütab su jutt”), siis irvitas laialt, loivas lilleni, kraapis demonstratiivselt kogu allesjäänud mulla potist välja ja hakkas uhkusest tehtu üle nurruma. Et see kõik oli väsitav, viskas lõpuks ennast oma “magamistuppa” (lambanahaga tumba) pikali ja nõudis (nagu meil kombeks on) enne magamajäämist silitamist. Ise oli hullult rahul, et sai pool tundi inimeste ööst ära sisustada.
Teinekord unustasin pesusahtli lahti, Naffik suutis sinna kohe päevaspa tekitada, kus ennast pesta, kasukat kraapida ja küüsi poleerida. Pole ilmselt vaja lisada, et seda viimast tehti kohas, kus polnud just mitte väike hunnik sukkpükse. Ühesõnaga, igav temaga ei hakka. Ja see armas pilk lõputu nurrumise saatel…..
24.01.2014
Hallikesel (Naffikul) saab esmaspäeval 2 kuud kodukassi elu, annan teada, et kõik on hästi. Ta on nii armas ja tubli. Kujutage ette kuidas suurte säravate silmadega Hallike mänguhoos mööda tubasid (marsruudil põrand-voodi-laud-diivan-
