UUES KODUS

Katja ja AEG

Aeg on kummaline asi. Aeg läheb, aeg jõuab, aega kulub ja siis öeldakse veel, et iga asja jaoks on oma aeg. On vale aeg ja õige aeg, kiired ajad ja ajad, mil sekundiosuti on kella külge kinni kleepunud – siis aeg venib. Väga kummaline, eks ole. Katja, kellel on ilusad valged vurrud, tunneb seda aja kummaliseks olemist juba üsna hästi. Esiti oli ta väike karvane kassipoeg, kelle jaoks oli maailmas aega VÄGA palju. Tohutult palju – sai mängida, hüpata, magada, süüa ja siis selle kõigega uuesti otsast alata. Kiiret polnud. Nüüd aga, kui Katja on juba veidi vanem – enam-vähem täpselt kuuekuune, on Katja AEG millegipärast otsa lõppemas. “Parim-enne” aeg – aeg, mil ühel mustvalgel kassipojal üldse veel ON mingit lootust endale kodu leida. “Aeg lõpeb, kiire on!” kuuleb Katja muudkui ja muudkui. “Varsti oled sa juba nii suur, oled juba täiskasvanud kass, siis ei taha sind enam keegi. Siis on sulle juba väga raske kodu leida, siis oled sa suur, suur, suur loom, TÄIS kasvanud, ülekasvanud, välja kasvanud, väljakujunenud ja siis on kõik. Siis pole muud, kui pead minema hoiukodust  Turvakodusse, teiste täis- , välja- ja ülekasvanud, ÜLELIIGSEKS kasvanud loomade hulka ja seal on sinul, mustvalgel, väga raske. Väga raske, sest kodudesse võetakse ikka ilusaid värvilisi, hõbedasi ja erilisi. Väikseid ja väljakasvamata, pisikesi ja puhtaid lehti. Sinusugune pooleaastane on juba viimase piiri peal, ausalt ka!!”
Katja ei saa sellest aru. Ta ju mängib täpselt samamoodi nagu varem. Ta jumaldab mängimist! Hüppab samamoodi, jookseb samamoodi, sööb samamoodi, teeb kõiki asju samamoodi nagu veel kuu tagasi. Lihtsalt käpad on veidi suuremaks kasvanud ja saba veidi pikem. Kas see siis tõesti sööb tema aja niimoodi ära? Katja ei saa sellest ikka kuidagi aru :(.
Tema pähe on ju tulnud nii palju uusi tarkusi – ta oskab nüüd palju paremini end vaos hoida, ei tee enam nii palju pahandust kui väiksena. Ta saab aru, mida talle öeldakse ja mida temalt oodatakse. Ta on nii palju õppinud, usinalt, hoolega, tähelepanelikult. Ta on inimesi jälginud, saab aru paljudest sõnadest ja oskab lugeda veelgi rohkemaid märke, tundevirvendusi ja meeleolusid. Ta teab, millal tuleb olla vaikne, teab, millal nalja teha. Ta ei ripu isegi enam kardinate küljes!
Aega aga see kõik ei huvita. Tema muudkui kaob. Ja “parim-enne”, “parim-enne” – muudkui läheneb….

Fakt: Eesti varjupaikade statistika andmetel satub enamik kodukasse tänavale või neid soovitakse kõige rohkem ära anda just sellises vanuses, kui nad ei olegi enam 10, vaid juba 30 cm pikkused ja hakkavad oma nunnufaktorit kaotama.
Fakt: Turvakodu poole pöördub siiamaani inimesi, kes ei soovi võtta perre kahekuust kassipoega, vaid tahavad veel nooremat, eelistatavalt mõnda sellist, kes on alles iseseisvalt sööma õppinud. Veterinaarid ja loomi uurivad teadlased soovitavad aga, et kuni kahe kuu vanuseks saamiseni peaks kassipoeg viibima siiski oma ema juures, saama emapiima ja jälgida ning õppima suurema kassi käest õiget käitumist ja oma emotsioonide ohjeldamise oskust. Liiga vara emast lahutatud kassipojal tekivad hilisemas elus suurema tõenäosusega erinevad seede- ja käitumishäired.
Fakt: Pooleaastane kassipoeg ei ole välja kujunenud, tema füüsis ja aju on arenemisfaasis, tegu on kõikide parameetrite kohaselt noore, kujunemis- ja kohanemisvõimalise loomaga. Fakt: Kassid elavad heades tingimustes vabalt 18-20 aastaseks.

Fakt: Kuuekuuse Katja šanssid suvisel pisikeste kassipoegade perioodil kodu leida on sama suured kui lotovõit.

Kontakt: info@kassideturvakodu.ee

Vaata Katja sugulasi:

Viktor

Leena

Käbi

Klaara

Veera