Franz tervitab uuest kodust!

19.09.14

Reis ise oli ühest küljest tunduvalt valutum kui ma eeldasin, kuid teisalt siiski piisavalt stressirohke. Et vältida iiveldust ja väljuvaid seedeprodukte, ei saanud Franz reede hommikul süüa ega juua ning ei saa öelda, et see oleks teda märkimisväärselt õnnelikuks teinud. Lennujaama sõit kestis umbes 40 minutit ning kogu selle aja ta undas oma kotis, kuid jäi kohale jõudes väga tasaseks. Ilmselt ta aimas, et see pole mingi tavaline sõit, mis lõpeb näiteks loomaarsti juures. Reisile registreerumine läks ladusalt (loomaga reisides ei ole veebis tehtav registreering võimalik) ning endalegi üllatuseks kaalus mu pagas 18,5 kilo. Ma kipun arvama, et see inimene, kes mu pagasit läbi valgustas, oli koti sisust veidi hämmingus: suur kott tabletilaadseid asju (kassitoit).

Registreerumine oli ladus ja minu tervitused meeldivale Finnairi (või siis Tallinna Lennujaama?) klienditeenindajale, oli sujuv ja sõbralik kogemus. Täpselt sama tuleb öelda ka turvakontrolli kohta. Uurisin turvatöötajalt, kas kassi puurist eemaldamine on vajalik ning peale kolleegidega konsulteerimist tuli vastuseks “kahjuks küll”. See tegi mind veidi murelikuks ning seda nähes pakkus üks neist, et me võiks kassi kotist välja võtta väiksemas ja vaiksemas kõrvalruumis, kus loom oleks rahulikum ja ei saaks kuhugi punuma pista. Mõeldud-tehtud. Tervitused siin kohal toredale turvatöötajale, kes oli suur loomasõber (tal endal olevat kodus tuhkur) ning kelle sini-lilla-roosad juuksed oli väga vahvad. Ilmselt tuleks siin tunnustada ka tema tööandjaid, kes isikupärasemat väljanägemist lubavad.

Lend moosiriiuli ehk Tallinn-Helsingi liini teenindava pisilennukiga oli raputav kogemus. Franz kräunus õnnetult õhkutõusul ning maandudes, viimase ajal sai paanika võitu ka tema kõhust ning puurist tuli mitte just kõige meeldivamat aroomi. Hea, et maandumisel ja mitte õhkutõusul… Kiirelt lennukist maha ning esimesse invatualetti, kass puurist välja, puur puhtaks, kass tagasi, Ljubljana väravat otsima.

Ljubljana väravas oli palju jaapanlasi ning loomulikult tekitas kass neis, kes teda märkasid, suurt elevust. Üks proua käis mitu korda puuri piilumas ning kommenteeris sõbrale: “Neko kawaii!” (armas kass?). Ja siis lükati lend tund aega edasi… Põhjuseks hilinev lend Lõuna-Koreast, mille 30 reisijat ka meie lennule kirjas olid. Kui ma lõpuks lennukisse sain, siis selgus, et ma istun kõige viimases reas ja akna all. Minu ees oli mitu rida jaapanlasi ja nende ees mitu rida lõunakorealasi. Ei tekkinud tunnet, et ma lendan Ljubljanasse.

Õhkutõusul läks Franz täiesti paanikasse ning tagus pead vastu koti õhuava ning üritas end kotist välja kaapida. Arusaadav ka, istme all ja põrandal on ilmselt suhteliselt lärmakas ja hirmus olla. Nii pea kui tohtis, võtsin Franzu kotiga endale sülle ja nii ta kuni maandumiseni ka jäi, sest ükski lennusaatja ei märganud ega palunud mul kotti istme alla tagasi panna ning nii oli maandumine väga rahulik. Sellele kogemusele tuginedes peaks lennufirmadele lobima, et lemmikuid ei peaks istme all hoidma vaid võiks, nagu imikuid, kuidagi transpordikotiga turvavöö külge kinnitada. Vähem stressi loomale, omanikule, kaasreisijatele ja kohe kindlasti väheneks hirmust tulenevate seedeprobleemide tõenäosus.

Oleks ma valmis kassiga uuesti lendama? Põhimõtteliselt küll, kui see on täiesti vältimatu, aga kui vähegi võimalik, siis looma vaimse tervise huvides pigem jätaks vahele.

14.01.14

Aare sai kohe esimesel kodus olemise õhtul ümbernimetatud ning uueks nimeks on tal Franz. Kuna tegemist on ka väga jutuka kassiga, siis on ta uhkelt ära teeninud ka tiitli/hüüdnime Jutulind. Franz on väga vilgas ja uudishimulik elukas, kes armastab inimesi ja lauatennisepalle, viimased kipuvad küll kogu aeg kuhugi riiulite alla ära kaduma. Inimeste vahel ta vahet ei tee, meeldivad kõik ja kui veel sülle ka saab, siis on päev korda läinud. Kui sülle ei võeta, ronib Franz ise, saamata ise aru, miks inimesed vahel torisevad kui ta inimese ja sülearvuti vahele rinnale ronib ja end kerra keerab. Öösiti on parimaks magamispaigaks inimeste kõhud, puusad, seljad – mis iganes parajasti vaba on ja kuhu end ära mahutada annab. Aknatagused linnud  pakuvad Franzule erakordset huvi ning suvel sai isegi seda rõõmu, et lasti suvekodus õue jooksma. Franz püüdis kinni mitu hiirt, tutvus siilidega ja ronis õunapuude otsa. Paaril korral avastas naaber ta ka oma köögis magamast, söögikadusid ei olevat täheldatud 🙂