Oskar tervitab uuest kodust!

26.12.13 kirjutab Oskari uus kodu:

Oskar on läbi teinud suure ja pikka aega nõudnud muutumisprotsessi. Esimestel kuudel (veebruar-märts) oli ta peaaegu täiesti nähtamatu kass, see tähendab, et voodialune oli tema peakontor, kust tema väljus ainult loomulike vajaduste ajendil. Lisakatsumuseks sai kindlasti ka ootamatult ette tulnud kolimine. Peagi hakkas ta julgema ka natuke avalikemas kohtades pikutada, kuid pelgas endiselt igasuguseid kahtlasi lähenemiskatseid. (Kui proovisid teda musutada, siis tema arvas, et teda tahetakse ära süüa, sülle võtmisest ei maksa rääkidagi. Isegi pildistada polnud teda võimalik.) Tema usalduse võitmiseks on siin ikka palju aega läinud 🙂  Ja ausalt öeldes ma olin sellega juba leppinud, et ta ehk jääbki selliseks eremiidiks, kellega me teineteise asjadesse üleliia ei puutu. Aprilli lõpus aga läksid Oskari südamekeeled justkui üleöö valla: ta otsustas hakata kommunikeeruma ja inimese vastu huvi üles näitama. Asi oli suure tõenäosusega värsketes kiludes, mida ta paar korda saanud oli ning mida ta kindlasti VEEL tahtis saada. Ta taipas, et oma soovidest maksab märku anda.
Seejärel valis Oskar oma peakontoriks köögi ja pesakohaks tooli pliidi kõrval. Tõenäoliselt ta tundis, et seal jagub temale piisavalt privaatsust ning samuti on see koht, kuhu kilud ilmuvad (juhul, kui ilmuvad). Minu tuppa vaatama tulla, et mis see inimene seal ka teeb, see mõte talle üldse ei meeldinud. Arusaadav, ju talle siis meeldib oma toas rohkem. 🙂 Tuli olukorraga leppida ja teda köögis vaatamas käia. Selleks ajaks oli ta silitamise hirmust juba üle saanud ja väga nautis ka kammimist. ( Kasukas oli tal siis endiselt üsna hatune ja viltpüksid jalas.)
Järgmine murranguline moment oli augusti lõpupoole, kui Oskar hakkas äkitselt mind ka minu toas vaatamas käima ning üsna pea päädis asi sellega, et tema peakontor ongi nüüd minu juures, radiaatori kõrval taburetil, oma padjal. Ei tahaks end kiita, aga paistab, et Oskarile minu seltskond täitsa meeldib. Tegelikult meeldib talle nüüd ka süles olla ja peaga vastu nina müksida (mida ta teeb vägagi jõuliselt) . Lisaks annab ta pidevalt kahe jala peale tõustes musu, kui tema poole alla kummardada. Nii et igal juhul on temast välja koorunud üks väga tundeline natuur 🙂 Samuti on ta nüüdseks omale igati viksi ja sileda kasuka selga tõmmanud. Pahandusi ta ei tee; ainuke pättus, millega Oskar hakkama on saanud, on üks ilmselt aktiivse tuvivaatluse käigus aknalaualt alla aetud lillepott.

Peale kilude on lemmiktoit nr2 endiselt Gourmet’ pasteedid ja krõbinatest Nutram. Tervisega ei näi ka probleeme olevat, peale selle, et ta vahelduva eduga nohune on. See paistab olevat seotud temperatuuri või aastaajaga, sest suveks kadus täiesti ära, esimeste jahedate ilmadega aga hakkas kohe natuke nohisema. Söögiisu ja tähtsate lõhnade tundmist see aga ei näi õnneks mõjutavat. (Külm tal ei tohiks olla, mõlemad soojendame end siin lisaks keskküttele ka väikese elektrikaminaga.)

Mina ise olen ka igatahes Oskariga väga rahul ja et meil on siin läinud just nii, nagu on läinud. Tasa ja targu 🙂

Kõike kaunist kannatlikele turvakodu päkapikkudele ning nende vurrulistele hoolealustele 🙂