26.09.2017

Milenaga läheb paremini. Olime tõesti väga hädas kuu tagasi. Proovisime kõike, aga tundus, et miski ei mõju, ta lihtsalt ei anna ennast näole. Siis kuidagi sisemiselt nagu loobusime, et las ta siis olla omaette. Kui mingit kontakti loomaga ei ole, siis ei teki paratamatult ka suuremaid emotsioone looma suhtes. Aga siis ükspäev tulin töölt ja ta vaatas esikust vastu ja mõtlesin, et proovin pai teha, naguinii jookseb eemale, aga ma proovin – ja imekombel ta isegi lubas. Sealt edasi läks samm-sammult paremini. Eks ta ikka jookseb iga krõbina peale eemale ja näha on, et ta närvikava on kahjustada saanud millegi tulemusena, kuid kui vaikselt läheneda, siis lubab ennast paitada ja näha on, et ta ise tahab lähedust. Lihtsalt peab ettevaatlikult pakkuma talle seda. Diivanil olles tuleb isegi sülle ettevaatlikult. Nüüd lubab juba külalistel ka pai teha, kui nad väga vaikselt lähenevad. Kahju, et ta ennast siiani mõnevõrra ohustatuna tunneb, aga ehk mõne aasta pärast saab ta juba rahumeeli edasi magada kui keegi toas liigutab.

Milena Turvakodus