KIISUDEMAAL 28.03.2019

„Antsu teekond Tapa linna tänavalt parema elu poole algas neli aastat tagasi märtsis. Algus oli raske – Antsul oli suu ja hingamisteedega nii suured probleemid, et tema paranemine võttis kuid. Tegemist polnud ka kaugeltki mitte sülekassiga, vaid suure isase kõutsiga, kes inimest pelgas. Tema õnneks suutis ta täielikult millegagi võita kahe Kasside Turvakodu vabatahtliku südamed, kes kõigele vaatamata alla ei andnud ja võtsid tema paranemise endale missiooniks ning näitasid talle, mida tähendab hoolimine. Ja Ants ei vedanud neid alt –pikkamisi küll, aga ta paranes. 🙂 Suureks abiks oli ka tema ihuarst, kes otsis lahendusi ja ravivõimalusi. Edasi läks elu aina ilusamaks, Antsu sai hoiukodusse oma vabatahtliku juurde. Ja aina paremaks läks, sest samast linnast jõudis hoiule ka imekaunis Liisu (autovrakki pojad toonud valge kassike). Ja Ants oli rahul! Koos söödi, magati, mängiti ja vaadati aknast välja.

Siis aga tuli sügis ja hoiulised ei saanud enam suvemajja jääda, nii pidid mõlemad leidma uue pesa. Ants sai uue elukoha inimese juures, kes ta tänavalt püüdnud oli. Ega siingi viga olnud, natuke harjumist ja elu läks ülesmäge, ning mis peamine – siin oli veel rohkem liigikaaslasi, ja see Antsule meeldis. Üllatuseks selgus, et Antsule meeldivad ka koerad, sest neidki sattus vahel tema uude elukohta, ja tema oli nendega kohe sõber. Nii näiteks taksilaadne Pimsi, kellele ta oleks kaissu magama pugenud.

Eelmisel suvel aga viidi kõik selle pere kassid „vanaema“ juurde suvitama, nii ka Ants. Lisaks värskele õhule ja päikesele leidis Ants endale veel uue südamesõbra ühe püsielaniku näol, neil kahel kassil tekkis uskumatu klapp – tihti jalutasid sabad keerdus koos mööda õue. 🙂

Sügisel aga viidi suvitajad jälle koju sooja. Ja siis aasta lõpus Antsu tervis järsku halvenes. Terve jõuluaja, aastalõpu ja mitu kuud uuest aastast käis võitlus. Arstid panustasid, Ants panustas, tema vabatahtlikud, tema hoiukodu ja Turvakodu. Ants ise oli enamiku sellest ajast kraps ja rõõmus ning muutus veel memmekamaks sülekassiks. Kahjuks aga ei lasknud miski tal lõplikult paraneda, haigused tulid aga muudkui tagasi ja lõpuks pidi ka see võitlejahing alla andma. Lootus oli suur, sest korra oli ta juba raskest seisust välja tulnud, aga seekord enam mitte. Tema inimesed olid temaga lõpuni.

Ja veel: Ants oli FIV-kass. Ja mis siis? Me ei tea, kui vana ta oli, ehk 8-, ehk 15-aastane. Neli aastat tagasi tehtud otsus ta ellu jätta ja proovida oli seda väärt, sest nii sai ta mitu aastat tunda, mis on hea elu. 🙂

Hoiukodu jaoks oli Ants õpetaja, seda eriti viimastel kuudel: ta õpetas, kuidas nautida hetkes olemist ja tänulikkust. Kui kõik on parasjagu hästi, siis naudi, nurru kellegi kaisus (kehtib ka inimestele) ja ole tänulik selle hetke eest. 🙂 Aitäh, Antspoiss!“

Kirjutab vabatahtlik:

„Maailma kõige armsamale Antsule!

Küll oli Ants hea ja hella südamega! Oma sõbraliku ja muheda loomusega puges ta mulle aja jooksul sügavale südamesse. Heideldes korraga mitme haigusega, oli ta minu silmis kannatlikkuse kehastus, suur võitlejahing. Olen alati imetlenud Antsu meelekindlust, visadust ja tohutut elutahet. Mul on ütlemata hea meel, et järjepidev ravi ja hoolitsus kandsid vilja – Antsu terviseprobleemid taandusid, ta sai nautida kodusoojust ja tunda end turvaliselt. Hea meel, et nende rõõmsate kodus veedetud aastate jooksul leidis ta endale palju uusi sõpru nii kasside, koerte kui ka inimeste hulgas. Hea meel, et ta oli õnnelik! Ehkki nägin teda viimasel aastal harva, oli mu süda rahul, sest ma teadsin, et Ants on hoitud ja armastatud. Kui halastamatu haigus endast jälle märku andis, oli väga raske leppida mõttega, et ka Antsukese jõud võib lõpuks raugeda. Süda on raske, et ei saanud teda enam aidata … Mind jäävad alatiseks saatma Antsu piiritult tänulik ja soe pilk ning nohisevad nurrumised.“