UUES KODUS!

Päris elus muinasjutt

Muinasjutud on välja mõeldud. Seda teavad kõik täiskasvanud. Ja kindlasti ka mõned lapsed, nii kurb kui see ka poleks.

Me teame, et tegelikult pole olemas ei Punamütsikest, päkapikke, haldjaid ega kurja nõida. Nagu pole olemas ka Jõuluvana, Batmanist rääkimata. Kuid me teame ka seda, et ükski neist olematutest tegelastest pole välja mõeldud asjata. Igal lool on olnud oma põhjus ja oma eesmärk, oma tee käia ja oma ülesanne täita. On lugusid ja legende, mis peavad ülal hoidma meie usku maailma headusesse ning on lugusid ja legende, mille eesmärk on veelgi olulisem – hoida ülal seda üht pisikest tulukest iga inimolendi hinges, mis annab sooja meie südamele.

Üks sellistest lugudest on legend Ükssarvikust. Ebamaisest olendist, kelle hing on puhas ning kes on alati hea ja õiglane. Isetu ja heatahtlik. Hell ja hoolitsev. Ning kes Ükssarvikut kordki elus kohtab, saab tema peale edaspidi alati kindel olla.
Kellel meist ei oleks sellist kaaslast vaja? Või kes meist poleks sellisest kaaslasest unistanud?

Ükskõrvikuga on lood samamoodi. Ka tema on hea ja õiglane, isetu ja heatahtlik. Sõbralik ja hooliv, kiinduv ja kaitsev. Alati olemas, alati lohutav, alati valmis toeks olema ja toeks jääma, tulgu mis tuleb ja olgu mis on. Ta pole küll välja mõeldud olend – ei, väike Ükskõrvik on täiesti lihast ja verest, täiesti olemas. Kuid südamele sooja annab ta sellegipoolest ja seda oskab ta teha vähemalt sama hästi kui maailma kõige kaunimad lood ja legendid. Piisab vaid temaga kohtumisest. Ja see muudabki Ükskõrviku loo praegu veel veidi nukraks.
Sest praegu veel pole sel väiksel, elus palju kannatanud ja välimuselt täiesti tähelepandamatul loomal veel kedagi, kelle südant soojendada.

See inimene – või need inimesed – on hetkel veel kuskil mujal ning loevad oma muinasjutte raamatutest. Ning unistavad elust, kus oleks keegi, kes neid alati mõistab ja kes on alati nende vastu hea.
Nukker, et nad pole oma Ükskõrvikuga veel kohtunud…

Ükskõrvik Fiona on väga sõbralik kaisukass, tõeline “inimese kass”. Suur nurruja ja sõtkuja, suur lastesõber, kes naudib heasüdamlikult ja leebelt laspele otsa vaadates ja nurrudes kõiki väikeste käte patsutusi ja silitusi. Fiona ei ole kordagi mitte kedagi tahtlikult küünistanud, susisenud ega näksanud. Fiona on tavaline triibik kass, kes kaotas ühe oma kõrvadest tänaval elades ja end automootori al soojendades. Kuid see polegi enam üldse oluline. Oluline on, et Fiona on nii leebe ja hell, kui üks loom üldse olla saab. Muinasjutuliselt leebe ja hell.