Pood
0

Kasside Turvakodu

KARLSSON

KARLSSON

Sugu:
Vanus:
Asukoht:

Karlsson saadab tervisi!

21.07.2014

Muidu elab Karla nagu kuninga kass! Ta on tohutu inimestekass, poeb nüüdseks ka juba võõrastele kohe külje alla. Ta on kogu aeg meil süles või kaisus või kõrval magamas. Ta on ka väga aus kass, õhtuti käib minu ja abikaasa vahet, et ikka meile mõlemale võrdselt tähelepanu jagada. Ta armastab väga igatmoodi paitamist, sügamist ja kallistamist, isegi teki all magab juba, kuigi alguses seda ei sallinud. Ta on väga hästi aru saanud, et elu meie majas käib just tema ümber ja oskab seda suurepäraselt ära kasutada. Põhiosa tema ajast möödub just mu abikaasa süles, kes arvuti taga õhtuti aega veedab. Ta on veendunud, et see koht ongi tema oma ja on väga solvunud, kui teda sülle ei lubata.
Ta käib alati ukse peal vastas, kui oma inimesed tulevad, aga uriseb ja jookseb kurjalt vastu, kui keegi akna taga koputab.
Ta on täiesti vapustava iseloomuga kass, esimene omasugune, keda meie näinud oleme. Ta on tohutult tark ja sõnakuulelik, ta saab kohe ei tähendusest aru, tuleb alati kutsumise peale jne. Meie lemmik “peotrikk” on see, kui Karlale öelda, et mine issi sülle ja näpuga näidata issi (ehk siis mu abikaasa :P) poole, siis Karla lähebki kohe talle jooksuga sülle! Neil on väga eriline suhe.
Hästi tore on näha, kuidas tema turvatunne on ajaga kasvanud. Eks ta oli täpselt nagu tänavalaps – alguses hästi hea, siis tulid kõik hirmud ja tujud välja ning siis lõpuks tekkis leppimine ja arusaamine, et ta jääb ikkagi siia ja teda armastatakse.
Näiteks alguses kartis ta kõiki pikemaid pulki nii meeletult, et kui temast meetrite kaugusel mõnda katsuda, lasi ta kohe jalga. Nüüd võib tema kõrval isegi harjaga pühkida, ainult üleliia äkilisi liigutusi ei maksa teha.
Ja kui kunagi ta läks iga väiksemagi liigutuse pärast sülest-kaisust ära, siis nüüd saab teda rahumeeli ühest kohast teise tõsta, ennast sättida tema all ja kasvõi konsooliga mängida tema peale toetades. Ta poeb istuvale inimesele alati sülle, sest see on tema koht!
Ka lastega saab ta väga hästi läbi. Vahepeal oli umbes pool aastat selline periood, kus ta neid pelgas, ju tal tänavakassi aegadest pahad asjad meeles, lapsed kiusasid vms. See periood läks õnneks üle ja nüüd ronib ka neile kaissu ja nõuab neilt süüa, kui meid silmapiiril ei ole ning laste pai on sama hea, kui meie oma.
Kui ta alguses tundus väga rahulik kass, siis nüüdseks on tal ka mängusoon platsis. Meil on väga suur ja pikk korter, nii et ta armastab ühest otsast teise kihutada. Ta eriline nõrkus on patsikummid ja vatitikud, millega ta võib lõpmatuseni mängida. Samuti on ta hiljutine avastas, et meil on palju pindu, kuhu ronida saab, isegi lae all kapi otsas käib. Inimestega talle meeldib ka väga mängida ja tema hea omadus on see, et ta on kohe valmis ära leppima ja ei pea pikka viha, nagu paljud kassid. Tema hammustamist nimetame me igetamiseks, sest hammasteta kassi puhul on ju see hammustamine pigem armas.
Ta on täiesti võrratu iseloomuga, sõbralik kaisukas. Me ikka imestame, et enam ei mäletagi elu, kus meil Karlat ei olnud. Ta on meie kõigi suurim sõber ja nagu ütlesin, elu keerleb tema järgi, tema valib omale esimesena istekoha, saab esimesena kojusaabujatelt tervituse ja kõige rohkem hellust.
Tal on oma kindlad maneerid ja rituaalid, nii et ta tegemistel on väga kerge silma peal hoida, kohe on märgata, kui ta midagi teistmoodi teeb.
Hästi tore on ka see, et meil on siseõu, kust ta kuidagi välja ei saa pääseda (3,5 m betoonseinas kõigis neljas küljes), nii et soojal ajal saab ta palju aega õues veeta. Kuigi seal peale muru midagi pole, siis talle siiski väga meeldib. Me ei ole tahtnud teda rihmaga harjutada, et tal liiga suur huvi ei tekiks õues käimise vastu, praegu ta tagaaeda (mis on lahtine) minekut õnneks väldib.

 

8.11.13

Kõik sujub ilusti, Karla on jätkuvalt võrratu kass. Oma vahepealsest hirmust meie pere noorima vastu on ta ka ilusti üle saanud, poeb ka lastele kaissu aegajalt.
Kaalu on ta ka silmnähtavalt hästi langetanud.

10.06.13
Karlal läheb muidu ilusti, viskab jõudsalt kasukat seljast ja armastab väga sisehoovis peesitada ja luurekat mängida.
Jube hea meel on, et ta meil niimoodi turvaliselt õues saab käia, sest talle silmnähtavalt meeldib see.
Vahepeal käib tal ka närvilisi momente läbi, eks ta on vist meiega piisavalt harjunud, et tujutseda kah, aga see on vast tema mineviku juures täiesti normaalne. Ründav ta pole õnneks mitte kunagi, üldse on jätkuvalt hämmastavalt võrratu iseloomuga kass. Mõtlesime ikka, et selle aja peale ka mõni mure tekib, aga no ei, super iseloom.

Esimesed kodu-uudised

Alguses oli Karlsson nagu iga teine kass võõras kohas, maad ligi ja ettevaatlik. Aga juba esimene õhtu sai selja sirgu ning ronis sülle.

Ja sellest ajast alates ta ongi olnud maailma parim kass! Tal on nii suurepärane iseloom, et ma ei jõua seda ära kiita. Ta on väga rahulik ja kuulekas kass.
Näiteks küünte teritamiseks katsetas ta korra diivanit. Keelasime. Läks edasi mu korvide peale. Keelasime. Liikus edasi porimatini, mille juurde jäigi, sest me ei keelanud. Spetsiaalselt talle teritamiseks toodud köis muidugi ei paelu teda karvavõrdki.
Ainuke asi, mille peale ta lolliks läheb, on toit. Päris alguses ikka unustasin, et temaga ei saa toitu lauale jätta ja nii sai ta ükskord veidi toore hakklihaga maiustada ning teinekord suutis ühest eriti kehva maitsega kohvikupannkoogist läbi järada. Aga samas ta kuulab alati ilusti sõna, kui teda keelata oma pikka karvast käppa lauale ajamast ning viimasel ajal oleme isegi toitu ööseks välja unustanud ja see on täiesti puutumata.

Mängib ta vaid üpris kummaliste asjadega, näiteks patsikummid ja vatitikud, suled ka. See-eest võib ta seda muidugi keskendunult tükk aega teha. Just alles üks õhtu meisterdasin ehteid ning kasutasin vatipulka. Karla istus jõllitades minu ees. Vahepeal panin pulga toolile, siis ta jälgis seda seal. Aga kordagi ei liigutanud. Kuni lõpuks ma kogemata vatipulga maha ajasin ja siis sai kiskja oma saaki rünnata. Mis maas, see tema oma, aga varastama ta ei tule. Tubli kass!

Ja no milline äge sületitt ta on! Ta käib kogu aeg meil süles ja öösiti magab kaisus. Ta tuleb nõuab ise pai, kui Su käsi kuskil ripakil on. Tegelikult ta lausa ise teeb endale pai, peaasi, et mõni käsi kättesaadaval on. Tal on ülisuur füüsilise läheduse vajadus, mis on ületamatult armas. Ta on alati seltskonnas.
Kiisul on ilusti oma koht, tugitool meie diivanikomplektist, kus ta suure osa ajast veedab. Nüüd pani Elukas ka talle pappkasti, kus kiisu elada armastab – Eluka uueks hobiks on Redditist armsate kassipiltide vaatamine ning ta ükspäev avastas, et jube armas kui kassil on kast. Nüüd on siis Karlal ka oma kast ja nad klapivad väga hästi.

Ta on väga aus kass. Kui me oleme Elukaga erinevates tubades, siis ta käib meie juures vahetustega. Kui ära tüdineb, magab keset põrandat ainsas punktis, kus ta meid mõlemat korraga näeb.

Aegajalt käivad tal muidugi minevikumeenutused läbi. Kui lapsed liiga ülemeelikuks lähevad või ootamatult tema lähedusse tormavad, sisiseb ta kohe neile vastu. Eks tal on tänavakassi pagas ja sellega olime arvestanud. Hambaid tal ju pole ja küüntega ta üldiselt liiga ei tee. Lapsed hakkavad ka nüüd juba õppima, et kassi õrna hingeeluga tuleb rohkem arvestada.
Muidu meeldivad lapsed talle küll, ronib teinekord ka neile kaissu ja paigi nõuab kogu aeg. Mirithilt oskab ka süüa nõuda, kuna teab, et on lootust küll.

Samuti kardab ta harjavart ja igasuguseid pikki pulki. Ju jälle mingi trauma, on teda oksadega surgitud või… Kes teab. Neid ta kardab kohe väga paaniliselt. Samas föönist ei tee väljagi. Tolmuimeja korral läheb parema meelega teise tuppa, aga sellist paanikat ei ole.

Välimus on tal ka täiesti korras, vaid mõned karvatuustid on siit-sealt veel puudu. Üks kõrv hoiab teinekord natukenatuke lonti, aga see on ainult armas. Ka tervisega on üsna head lood, kuigi rohud on peal. FIV jääb tal igaveseks ja õuekassi seetõttu temast ei saa kunagi, lisaks tuleb alati igasuguste haiguste ja vigastuste korral kohe arstile pöörduda, kuna ise ta ei parane. Aga igasuguseid riske on ju alati ka terve kassiga, nii et see meid ei heiduta.

Nagu me ise naerame, siis temaga elamine on nagu imik oleks majas. Hambutu oleku tõttu on talle vaja igapäevaselt toitu leotada, ta sööb spetsiaalset dieettoitu, kuna on ülekaaluline ning seega tuleb hoolega koguseid jälgida. Lisaks saab ta muidugi erinevaid rohte, nii et alati on vaja järge pidada, mis päeval mida anda tuleb. Tuleb jälgida muutusi tema käitumises ja küllalt tihti arsti juures käia.

Loodetavasti on tal meie juures sama hea olla, kui meil temaga. Tervis on tal hea ja ka kaalu on langetanud, mis varem ei õnnestunud. Loodetavasti elab ta vähemalt teine kaheksa aastat veel, mis juba umbkaudu siin ilmas veedetud on.

Kui viimati Elukaga korraga paar päeva kodust ära olime, siis naersimegi Mammale, et Imageenam ei tule ta lapsehoidjaks, vaid kassihoidjaks, sest viimasega on tunduvalt rohkem tegelemist.

Aga Karla on seda kõike väärt. Ta on võrratu-võrratu kass, kes kohe meile pereliikmeks sai. Ta rahulik ja nunnutav iseloom sobib täpselt meie perega.