Aron ja Milo tervitavad uuest kodust!

Kohe saab täis Annu (Aroni) ja Miku (Milo) kaks aastat meie kodus.

Nad on jätkuvalt üsna keerulised tegelased. Ikka veel lähevad nad võõraste eest voodi alla peitu, sest mine tea… Kui kodus jälle vaikseks jääb, tulevad kassid kiirelt oma voodialusest kindlusest välja, et oma silmaga kontrollida, kas tõesti ülearused inimesed on lahkunud ja kõik taas nii, nagu peab…

Pai saab neile teha just siis, kui neile sobib. Kui nad inimese puudutust ei soovi, siis nad lihtsalt jalutavad minema ja kõige targem on nad rahule jätta ja oodata, kuni neile uus hellusehoog peale tuleb 🙂 Aga kui juba paitamiseks läheb, siis väsib enne paitaja käsi kui vaibub kasside paisoov 🙂

Siis, kui kassidele kammi ostsime, avastasime, et meie mittenurruva Milo nurrumootor on tegelikult täitsa korras ja teeb päris tugevat häält. Paar minutit kammimist ja kassipoiss nurrub mõnuga… 🙂 Aron nurrub juba ainult kammi nähes… 😉

Öösiti magavad kassid alati laste kaisus, mõlemad on omale oma lapse välja valinud ja naljalt teise kaissu magama ei kipu. Aron on tavaliselt voodis nurrumas ja paiootel juba enne, kui tema väike inimene sinna jõuab. Ta näeb, kui laps ennast magama sättima hakkab ja teab, mida see tema jaoks tähendab – paitamist nii kaua, kuni vähemalt üks neist magama jääb 🙂

Viimasel ajal olen järjest rohkem ja rohkem kuulnud, et Aron ja Milo peavad plaani oma pererahvas kohvritesse pakkida ja nendega koos Saaremaale elama kolida 😉 Kaua sa ikka ainult toakass oled, tahaks ju lisaks toale nii väga oma taluhoovi, terrassi, sauna, laudapealset, viljapõlde ja metsa… Kasside suureks rõõmuks olid nende inimesed nõus saarerahvaks hakkama, tuleb lihtsalt suur suvi ära oodata 😉 Tahaks loota, et Saaremaa elu toob neile julgust juurde ja varsti saab neid pärisperemeeste sammul taluhoovis jalutamas näha 🙂

Aron ja Milo on nii lahedad kassid, meie väikesed superpoisid 😉

Aitäh, et saime nad endale 🙂

Kohe ongi täis Aroni ja Milo aasta meie juures. Alustuseks suur-suur aitäh, et andsite võimaluse just meile kiisudele päriskodu pakkuda 🙂 See aasta on toonud meie koju uue hingamise – kassikarvase ja nurruse. Mitte et varem midagi väga puudu oleks olnud, aga kassidega on meie kodu täiuslikum, terviklikum 🙂

Aron ja Milo on jätkuvalt inimpelglikud oma iseäralikul moel. Neid väga huvitavad inimesed ja nende tegemised, aga igaks juhuks eelistavad nad ikka veel paljusid tegemisi distantsilt jälgida. Ja kui meile tulevad külalised, siis eelistavad nad pigem peitu pugeda, sest mine sa neid võõraid tea… Samas kui kassidele paituurid peale tulevad, siis nad tiirutavad meie ümber, teevad ühetähenduslikke pause, vaatavad meile otsa, käivad veel edasi-tagasi, nihkuvad iga ringiga ikka lähemale ja lähemale… Seda nii kaua, kuni on kätte saanud oma ihaldatud paid. Paitades hakkab Aron alati nurruma, Milo nurrumootori oleme tööle saanud vaid mõnel üksikul korral. Milo eelistab ennast paitades pikalt välja sirutada ja kõhu meie poole pöörata, andes nii märku, et ta naudib paisid. Süllevõtmistest nad kumbki ei vaimustu, esimesel võimalusel panevad igaks-juhuks sülest jooksu… Samas öösiti magavad mõlemad kassid laste kaisus, saades nii neile väga olulist lähedust… Süüa on nad harjunud saama enam-vähem kindlatel kellaaegadel. Kui söögiaeg hilineb, eriti hommikune, siis on Milol kombeks midagi laualt maha lükates lärmi teha, et pererahvas üles ärkaks ja oma lemmikute täis kõhu eest hoolt kannaks. Aronil on kombeks meid äratada küünarnukist või varbast näksates, või kui need teki all juhtuvad olema, siis kergelt käpaga vastu pead patsutades… 🙂 Neile mõlemale meeldib väga igal võimalusel riidekappidesse pugeda, kõik pappkastid tõmbavad nad suurima mõnuga tükkideks. Loomulikult meeldivad neile kõik pallikesed ja ärakortsutatud paberinutsakud… 🙂 Aronil on välja kujunenud oma lemmikmänguasi – temasuurune pehme tiiger, seda tassib ta pidevalt endaga ühest toast teise ja masseerib teda kõigi nelja käpaga… 🙂 Kassid on meil ka suured loodushuvilised – tegelevad aktiivselt kärbse-, linnu- ja koeravaatlusega, selle käigus jookseb Aron väsimatult ühe akna juurest teise juurde ja Milo üritab kärbse kombel lakke ronida… Suured lillelõhna armastajad on nad ka, meil ei ole kodus olnud veel ühtegi lilleõit/ kimpu, kuhu nende pisikesed roosad ninad sisse poleks pugenud… 🙂

Kokkuvõtteks arvan, et kassidel läheb hästi. Pikk tee on veel minna, aga algus on siiski tehtud… Need kaks kassikest on meie kõigi ühised helluse ja armastuse objektid, nad saavad iga päev nii palju musisid ja paisid, kui nende väikesed südamed vähegi soovivad. Neile antakse alati andeks kõik kappidest välja loobitud riided, kõik saladuslikul kombel võileivalt kadunud vorstiviilud, kõik müstilised augud pasteedisaiades… Sest Aron ja Milo toovad meie koju, meie ellu, meie südametesse iga päev nii palju päikest 🙂