Kasside Turvakodu
PIIMANÄGU(NÜÜD KONKSELDIS)
Konkseldis tervitab uuest kodust!
24.10.2015
Konkseldis on meil nüüd juba pea 8 kuud suureks sõbraks olnud. Harjus ta uues kodus kiiresti 🙂 Ja ta on tõsimeeli maailma kõige sõbralikum ja kannatlikum kass – minu 3-aastane ikka üritab kiisumiisu taluvuse piire tabada, aga enamasti lõpeb see kassipoolse nurrumise ja paisessiooniga 🙂 Ja nurrub see kass kogu aeg! Uskumatu. Vahel on ta küll lapsele ka hammaste või küüntega märku andnud, et nüüd sai piir küll ületatud, aga ka seda teeb ta, ma ütleks, hoolivalt. Kuidas muidu seletada olukorda, kus näiteks ühel õhtul laps voodis ukerdades kassile kogemata jalaga pani, kass selle peale lapsele hambad jalga lõi ja laps naeru lõkerdades teatas: “Kass kõdistas mind!” 😀 Kassil on ka oma suur-kõrge kratsipuu, kuhu ta kõigi eest ära saab minna. Olen teinud kodus reegli, et kui kiiz on oma ronimispuu peal, siis teda torkida ei tohi. Küll ta tuleb alla, kui jälle seltskonda tahab. Enamasti kasutab ta seda puud küll pigem siis, kui meid kodus pole, muidu hoiab ikka pigem inimeste ligi.
Hiljuti, kui korraga rohkem külalisi käis, täheldasin, et ta väga ei taha võõraid inimesi. Ühe-kahe kaupa pole hullu, aga rohkem rahvast talle enam ei sobinud – hoidis minu ligi ega tahtnud teistelt pai.
Käime kassiga ka õues. Kuna meil on oma aed, on see lihtne – võtame lihtsalt kassi endaga kaasa ja oleme koos aias. Kui ise ei näeks/teaks, siis ma ei usuks, et üks kass püsibki koos inimestega aias ega kipu sealt kuhugi. Ta on lihtsalt nii inimeselemb kiska 🙂 Ja kutsumise “Kass-kass, koju! Tule koju!” peale tuleb kenasti tuppa jälle.
Avastasin, et mul polegi Konkseldisest muid pilte, kui magamise. Aga ta lihtsalt magab nii lahedalt, et seda ei saa jäädvustamata jätta.
PS. Konkseldis on me kassile tegelikult väga loogiline ja õige nimi – ta “konkseldab” st sõtkub pidevalt oma “konksude” ehk küüntega 🙂
02.03.2015
Tee meie koju leidis hoopis Piimanägu 🙂 Klappisid seal lapsega na hästi – mängisid rattaga, lasi lapsel ennast paitada jne. Kui laps siis teatas, et “see on minu kass, tahan tema koju kaasa võtta” ja siis puuriga kassi juurde läks, ronis kiisu ise puuri ja lasi ukse kinni panna! 🙂 Ju siis sai aru, et nüüd on tema kord koju minna.
Koju jõudsime, siis nii kui puuriukse lahti tegime, pani kass magamistuppa voodi alla. Järgmised 5 tundi ma teda ei näinud. Ei hakanud teda välja ka meelitaam – lihtsalt istusin vahepeal voodi ees ja rääkisin kassiga. Ja ükshetk tuli ta lihtsalt välja 🙂 Lasime tal rahulikult elamist uurida. Kui tal tiir tehtud oli, tuli ligi ja nõudis pai. Ja hakkas kohe nurruma 🙂 Tundub, et talle siis meeldib 🙂
Öösel magas (vist) enamiku aega voodis. Ärgata tahtis ta ainult jupp aega varem kui meie. Ja kratsimispuud ei taha tunnistada, aga küll jõuab.
