Andri ja Adrian – igal kassil peab olema kodu, kuid igal kodul ei peaks olema kasse…

Kuidas jõuavad kodukassid tänavale? Elus on keerdkäike ja on probleeme – mõnikord võetakse meiega ühendust, sest pole enam ühtegi kohta, kuhu pöörduda. Kuid mida teha inimestega, kes sulgevad enda järelt koduukse, istuvad autosse ning sõnatult lahkuvad?

Andri ja Adrian on pärit Kuusalust. Ilus eramajade rajoon, jõukad inimesed, hea elu. Kaks noort kassivenda elamas oma elu õnnelikult oma perega. Kõht alati täis, soe tuba, kuhu vennaga koos magama minna ning hea pehme pesa. Kõlab ju paljutõotavalt ning tahaks uskuda, et järgneks: “Ja nii nad elasid õnnelikult oma elupäevade lõpuni.” Siiski lugu läheb edasi hoopis nii: “Kuni maja müüdi maha ning selle tehinguga müüdi ka hing.” Mis muu saab olla põhjenduseks jätta kaks noort imeilusat kassi lihtsalt saatuse hooleks? Ei ühtki pingutust leida neile uus kodu. Mitte ühtki kirja, kuulutust, kõnet. Mitte midagi. Müüa maha maja ning visata ära kahe kassi elud. Visata varakevadel õue, nagu prügikoti üleliigsega, mida enam ei vajata. Kevadine suurpuhastus, mis väga nukralt välja kukkus…
Kahele poisile tekkis aga väike kaitseingel. Inglid ei tule alati säravvalges kleidis taevast, vahel tulevad nad kellegi vanaemana ning pakuvad süüa ja lohutavaid sõnu. Ja vanaemad räägivad ja alati mitte tühja loba. Nii tuli teade neist kassipoissidest ühelt asjalikult tudengineiult, kes vanaema ja naabrite abiga korraldas ära nii ajutise majutamise kui ka kliinikuskäigud. Miski ei ole võimatu, kui julgetakse hoolida – meie kahe venna nurrutänu läheb neile inimestele!

Praeguseks on vennad end sisse seadnud Turvakodu kassitoas. Adrian on ilmselt vanem vend, harjunud kaitsma väikevenda. Imeilusate hõbedaste vuntside ja sillerdava kasukaga hoiab ta silma peal pisemal Andril, kes on aga lumivalge kasukaga, silmis veel kohkunud pilk. Kui hoiukodus Andri nuttis, sest vanemat venda ei olnud lähedal, siis tuli Adrian kiire sammuga ja võttis ta oma kaissu. Ja nii nad kaisutasid lükandustega kapis lapse magamiskoti taga. Vanem vend lohutamas nooremat, et küll läheb paremaks ning küll kõik saab korda. Need varasemalt kodukassid on ilmselt saanud tänaval tunda nii külma kui ka muid ebameeldivusi. Adrian pelgab inimest nähtavalt ning kardab, samas ei ole ta kunagi vägivaldne, kuigi paitamine on hetkel ta jaoks veel hirmutav. Kui Andri läheneb toidu peale rõõmuga ning teda saab ka sülle võtta, siis Adrian pigem läheb peitu ning ootab, kuni inimene lahkub. Lahkuti ju eelmisel aastal nii kergekäeliselt, miks peakski ta uskuma, et keegi nüüd päriselt jääb ja leiab talle ja ta vennale oma elamises ruumi, mis ei kao ka elukohavahetuse või elukorralduse muutusega.

Kui Sul on tunne, et tahaksid vendade usalduse võita ning Sinu koduuks ei sulguks neile iialgi, siis kirjuta neile info@kassideturvakodu.ee
Vennad on kastreeritud, kiibitud ja vaktsineeritud ning ootavad Turvakodus oma uut peret alates 19.12.2014.