UUES KODUS!

Jessica-Mariis on emane kass. Aasta vanune – või vähemalt nii arstid arvasid. Leitud Nõmme kandist. Leidja viis ta Loomade Kiirabisse, sest ilmselt oli ta tänaval näljas olles ära söönud midagi kassidele ohtlikku ja mürgist ja tal olid krambid. Kiirabis turgutati see väike kolmevärviline suurissilm õnneks kiirelt elule, kuid siis tekkis arstidel küsimus, kuhu patsient nüüd edasi panna? Siinkohal astuski lavale meie pere ja tol ajahetkel veel nimetu kassike maabus ajutiselt meie kodus. Ehk hoiukodus. Võtsime ta ajutiselt hoiule. Kui keegi veel ei tea, misasi on kassi hoiustamine, siis see näeb välja niimoodi:

Leitakse hädas kass. Kodutu. Aga kodu ta tahaks. Isegi väga tahaks! Kuid kuna seda Kodu suure algustähega pole niisama kerge üleöö kuskilt välja võluda, ongi alustuseks ja päriskodu leidmiseni vaja leida üks hoiukodu. Hoiukodu – ehk siis pisikest sõbralikku nurgakest, kuhu väsinud ja sageli ka tänavalt saadud vigastustest või haigustest taastuv loomake oma reisikohvri vaikselt korraks maha saaks asetada ja siis kõigepealt puhata, puhata, puhata…
Ning seejärel muidugi süüa, süüa, süüa….

Niisiis saabus see veel nimetu väike loom ühel kaunil talvepäeval meie juurde. Saabus õhtuhämaruses ja – nagu ka kõik meie pere eelmised hoiulised – kurva, ehmunu ja üksikuna. Lasime ta transpordikastist välja korterit uudistama ja nagu kõik külaliskassid enne teda, põrutas ka see väike kass esimese asjana otsejoones diivani taha peitu.
Kuna meie perre kuulub mitu liiget – muuhulgas ka paar hüperaktiivset pisipõnni, suurte sussidega ringitrampiv pereisa ja pere enda kaks (või oli neid kolm?) kassi, siis pole midagi imestada, et kogu see kamp ja uued olud uuele koduotsijale hirmuäratavad tundusid.
“Tark kass ei torma,” mõtles meie verivärske hoiukass ning veetis diivani taga tasa ja targu toimetades oma kaks ööpäeva. Lasime tal seal rahus passida. Karvaseid külalisi oli meil ennegi olnud ning isegi pere kõige väiksem teadis, et “Uuskiisu” puhkab. No las ta siis puhkab!
Kui “Uuskiisu” lõpuks diivani alt välja tuli, saime teda ka lähemalt vaadata ja katsuda. Või jummel küll ta oli määrdunud! Käpad olid tavotiga koos, saba masinaõliga. Rinnaesine ja lõug nägid välja niimoodi, nagu oleks ta nendega asfalti rullinud. Kusjuures huvitav on see, et katsuda said teda kõigepealt pere kõige lärmakamad liikmed – lapsed. Paistis, et meie uus külaline oli diivani alt mängu jälgides kiirelt aru saanud, et valjust häälest ja kiirelt sibavatest jalgadest hoolimata on lapsed siiski märgatavalt väiksemad kui suured inimesed ja seega ka vähem ohtlikud. Lisaks sai laste käest iga kell pai, neil olid mänguautod, mida ka kassil lahkesti käpaga diivanite alla lubati veeretada ning laste puhul oli märksa vähem tõenäoline, et nad ühe õnnetu kassikese oma kaisust ja oma voodist minema ajavad. Ning mis veel eriti tore – nende käest sai söögialaua juures sitsides ka kalatükikesi ja pasteedisaiakesi. Ausalt ka!
Lapsed kaardistatud ja sõbraks tunnistatud, hakkas nimetu karvapall vaikselt ka pere suurematega suhteid looma ja selgitas kiirelt välja ka enda asukoha kohalike kasside hierarhiaredelil. Sellest aga juba järgmine kord – siis valgustame hoiukassi peene nime saamise tagamaid ja uskuge mind, sellist lugu iga päev juba ei kuule!

Väike kiisu Jessika-Mariis ootab oma kodu ja oma inimesi endale järele ajutises hoiukodus Kalamajas, kus saab ühtviisi hästi läbi nii laste kui loomadega. Ta on steriliseeritud, kiibitud ja vaktsineeritud ja puhtaks pestud ümmarguste suurte silmade ja udupehme karvaga noor sõbralik koduloom.

Kontakt: info@kassideturvakodu.ee