UUES KODUS!

Esimene asi,mis Martina puhul silma jääb, on tema PILK. Ainitine, inimesele otse silma vaatav pilk. Martinal on kuldsed silmad. Mitte kollased, vaid just kuldsed, just nagu nagu vana, kallis  ehe, millel on küll peal paar tuhmimat plekki, kuid mis kumab sellest hoolimata kirkamalt ja selgemalt kui nii mõnigi uus, veel kriimudeta moekulin. Martina silmades kumab kuu ja leegib päike ning silmapõhjast paistvad tumedad sünnimärgid muudavad iiriste kulla veelgi intensiivsemaks ja pilgu müstilisemaks. Jah, ta ON ilus. Ilus loom, kogu oma musta ja lopsaka kasuka, särav-valgete käpaotste ja koheva, pidevas liikumises oleva sabaga. Kuid tema lugu on üsna raske. Nii raske, et see oli päris pikka aega kirjutamata ning Martina iseloomustuse koha peal Turvakodu kodulehel seisis ainult kaks nappi rida: “Martina on steriliseeritud, kiibitud ja vaktsineeritud emane kass. Saabus Turvakodusse 20-02.2014.

Lugu, mida on raske kirjutada, jääb aga sageli kirjutamata. Sest keeruline on kirjutada millestki, mille olemasoluga endas ja teistes ei tahaks leppida – pealiskaudsusega.

Martina toodi Turvakodusse OMA kodust. Või õigemini – teda ei toodud Turvakodusse. Ta viidi kliinikusse, eutaneerimisele. Täpsemalt, õiglasemalt ja valusamalt öeldes – hukkamisele. Põhjus – kass ründab. Martina kodu jutt oma kassi kohta oli napisõnaline. Kass olevat juba pikemat aega kuri olnud. Heitliku meelega. Agressiivne. Ja enam teda kodus pidada ei saa. Midagi pole teha. Nüüd on kõik. Kuna aga loomakliinikute töötajad on selliseid jutte ennegi kuulnud, teavad nad, et sageli räägivad inimesed arstile ka selliseid asju, mis tegelikult tõele ei vasta. Ning seepärast otsustasid nad anda  Martinale – võib-olla tema kuldsetes silmades kumava ainitise pilgu pärast? – võimaluse edasi olla. Edasi hingata, edasi vaadata. Neile tundus, et liiga vara on veel neid kuldseid silmi igaveseks kinni panna. Las ta vaatab veel maailma, see loom, kes kaalub vaid kolm kilo ja kelle jaoks ei ole ju tegelikult vaja rohkem kui ühte kohta, ühte inimest. Selle ühe inimese ju ikka võiks leida – kuskilt, kuidagi, mingil moel?  “Proovime!” mõtlesid arstid. Kaotada ei ole meil midagi, sel paanikast hingeldaval kuldsilmal siin aga küll. Ja nii tehtigi. Pere tasus eutanaasiakulude eest ja sõitis minema, surmasüst aga pandi kõrvale. Ja Martina tuli Turvakodusse.

Kuid see lugu on tõesti raske. Raskem, kui siiamaani paistab. Sest Turvakodus tundus algul, et seekord oligi inimese jutt olnud tõsi ja see kass ongi kuri. Peast sassis. Nii agressiivne, nii ohjeldamatu. Ja kuna keegi ei taha ju endale koju, pereliikmeks peast sassis looma, tähendas see seda, et Martina oligi määratud jääma Turvakodu seinte vahele, pahase, paisid kartva ja ilmselgelt õnnetuna. See mõte oli kurb ja selliseid kurbi mõtteid mõeldes lasime me raisku mitu kuud :(. Mitu-mitu kuud, mille jooksul oleksime võinud veidi rohkem süveneda, vaadata asju veidi teisest vaatenurgast ja Martinale hoopis ABI otsida, selle asemel, et teda karta ja tema ainiti vaatava kuldse pilgu eest silmi ära pöörata. Ta ju palus abi – aga me ei mõistnud teda. Meil oli kiire, me olime hõivatud ja me lihtsalt eeldasime. Eeldasime, selle asemel et olla kindlad. Martina pere oli meile kinnitanud, et kassi tervisega on kõik korras. Arstil on käidud. Ja me ei tulnud kordagi selle peale, et sellest kinnitusest ei piisa ja et Martina pidev ärrituvus ning vajadus vaikuse ja rahu järele on tingitud VALUST. Et tal lihtsalt on nii valus ja et tal on olnud nii valus nii pikka aega, et ta ei suuda end enam valitseda. Et ta ei oska rääkida, et ta ei ole niutsuja, karjuja, appi paluja. Et ta on pahane ja meeleheitel, sest ta proovib ja proovib, aga keegi EI SAA TEMAST ARU! Martina kuldsilmade taga oli peidus nii suur ahastus, et sellest saime aimu alles päev pärast kliinikuskäimist ja diagnoosi saamist. Diagnoosiks – vana, veidi valesti kokku kasvanud luumurd seljas ja selle tulemusena tekkinud põletik. Tavaline, antibiootikumidega ravitav põiepõletik…

Tund aega pärast valuvaigisti saamist hakkas Martina nurruma ja end hellalt vastu inimese kätt nühkima. Ta tahtis pai!! Palju paisid! Valu oli kadunud.

Sellega ma tahaksingi sellele loole punkti panna – mitte ainult Martina loole, vaid veel paljude väikeste, kliinikus või tänaval oma elu lõpetanud või lõpetama viidavate, üleöö “agressiivseks muutunud” lemmikloomade loole.

Valu, suur ja pidev valu on see, mis ajab KÕIK elusolendid meeleheitele ja võib muuta ka agressiivseks. Igasugune harjumatu käitumine perelemmiku juures võib olla märk mõnest täiesti ravitavast tervisehädast. Tervisehädast, millest loom ise meile rääkida ei suuda. Mõni loom oskab niutsuda, nutta, karjuda. Ent mitte kõik. Ning teinekord ei tule sellised vaiksemad ja tagasihoidlikumad olendid siis enam millegi muu peale, kui püüda inimese – oma toitja ja kaitsja, suure, targa ja peaaegu jumaliku – tähelepanu halvasti käitudes. Ka negatiivne tähelepanu on tähelepanu ja väikses peas võib olla suur lootus, et pahandav inimene kummardub ja võtab valu kuidagi ära. Ta ju suudab seda! Ta on ju minu inimene.

“Martina on steriliseeritud, kiibitud ja vaktsineeritud emane kass. Saabus Turvakodusse 20-02.2014. Nüüdseks terve, mänguhimuline ja ikka kuldsilmne. Oma inimese ootel.

Kontakt: info@kassideturvakodu.ee