Kasside Turvakodu
PAXIK
Paxik tervitab uuest kodust!
05.02.14
Paxik tunneb end oma uues kodus suurepäraselt. Tal kulus täpselt 16 päeva, et hakata mööda korterit vabalt ringi lippama, enne hiilis vaid öösiti või siis kui mind kodus ei olnud. Kusjuures mina vist olingi tema jaoks kõige hirmutavam 🙂 Paisid ja tähelepanu tahab endiselt palju, aga nüüd ma ei pea enam õnneks sellepärast laua alla ronima, kui tahab, siis tuleb ise. Ja väga jutukas on ta ka, mitte kunagi ei jää vastust võlgu vaid kägiseb alati midagi vastu. Mu koera ja kassi ta ei karda. Viimase käest saab vahel ka peapesu ja seda sõna otseses mõttes – pea lihtsalt pestakse puhtaks. Ükspäev naerutas ta mind sellega, et ajas oma saba taga. Jäi mulje, nagu oleks tegemist kassipojaga ja mitte täis eas mehega. Järske liigutusi kardab endiselt. Kui ta juhtub diivanil magama ja mina ka sinna istuda tahan, siis tuleb mul seda väga voolujooneliselt teha, muidu on kohe vupsti põrandal. Aga no küll ta selle hirmu ka kunagi seljatab. Nii, et ta on üks tore tegelane ja tänu temale on minu kassile ka tublisti särtsu juurde tulnud.
20.01.14
Teatan pidulikkusega, et Paxik on liikvele läinud. Hommikul avastasin ta elutoa diivani tagant nii, et nüüd saab see ainult paremaks minna. Mustu ka juba täitsa flirdib temaga, aga paks ja kohmakas nagu ta mul on, siis vahel hirmutab ta kogemata poisi lihtsalt ära. Aga muidu meil kõik hästi ja arvan, et Paxikule juba täitsa meeldib siin!
19.01.14
Nii nagu me ta ronimispuu kasti lahti lasksime, nii ta sinna ka jäi, kohe mitmeks tunniks. Kätte ma teda sealt ei saanud, puhises ja vingerdas mu haardest välja, mõtlesin siis, et mis teha, hirmunud kassi peab ikka kusagile paremasse kohta paigutama. Otsustasin alustada köögist, seal ju liivakast ja söögid ja saab ka peitu pugeda. Sõidutasin ta siis koos ronimispuuga sinna ja keerasin kummuli, Paxik küll võitles vapralt vastu, aga lõpuks jäin mina ikka peale ja kass vupsaski sealt välja ja kohe laua alla, radika ja ühe kasti vahele peitu. Ja elabki ta seal köögis kuni tänase päevani ja liigub ainult liivakasti ja oma aseme vahet.
Tegin talle seal laua all radika kõrvale oma pesa ja minu kass magab tihti radika peal ja vaatab tema poole alla, esimesel paaril päeval igaks juhuks natuke urises ka ta peale, aga muidu ta ei lase ennast tema kohalolekust üldse segada. Ja Paxik suhtub ka täiesti pingevabalt Mustusse, vahel on nad peaaegu et, ninapidi koos, aga üksteisest eriti välja ei tee. Koer hoiab aupaklikku kaugusesse, aga kui kutsun ta enda juurde ja neil ainult meeter vahet on, siis lesib Paxik külma rahuga oma asemel edasi ja silm ka ei pilgu. Ise pean ka mitu korda päevas laua alla ronima, et teda sügada – see talle väga meeldib, siis nurrub ja põtkib 🙂
Sööb hästi juba esimesest päevast alates ainult, et konservi tunduvalt väiksemates kogustes kui Mustu, aga tema ongi mul ju ka tõsiselt ülekaaluline nii, et ei näe probleemi. Krõbinaid krõmpsutab hea meelega. Muidu meil kõik ok ja usun, et küll ta ükspäev tuppa ka tuleb, võtku see siis aega kasvõi nädalaid.
