Neli kassipoega, kes on prisked kui põrsad, armsad kui põrsad ja söövad kui põrsad. Isu on neil hea ja seda eriti seoses raske lapsepõlvega, mis ei asunud sugugi muinasjutumaal pudrumägede ja piimajõgede vahel.

Sellepärast matsutavad nad kõvasti ega oska kultuurselt, suu kinni, süüa. Vahel ajavad konservi üle kausiääre, aga korralikult, nagu põrsad, teevad nad kausi ümbruse ikka ilusti puhtaks.

Seltskonda on sattunud ka pisut erudeeritum must põrsake.
Tema hoiab viisakalt tagaplaanile ega torma teistest rind ees ette. Must põrsake teeb enne sööki graatsilise sirutuse ja suundub siis sirgelt sööma. Tihti alles pärast teisi – tark ei torma. Tema on vist hingelt pisut poeet. Nukker ja kurvake, olles oma mõtteis justkui eemal.

Praegu on nende koduks suur puur ja soe hoiukodu. Seal ei piira neid enam kuri hunt ja külmad sügistuuled. Ometi on kassipõrsa suurim soov saada oma kallis kodu. Kodu, kus “laual” söök ja magamiseks pehme diivan.

Kõik kiisud panevad oma uuele omanikule südamele, et neid viidaks pooleaastaselt loomaarsti juurde operatsiooonile, et neil ei tuleks kunagi poegi. Nad on ühed õnnelikumad Saaremaa tänavakassipoegadest, sest nendele leidus hoiukodu.
Kuna Saaremaal kodutute loomade varjupaika pole, siis on kiisudel muresid kuhjaga ja kindlasti ei tohiks lasta neid kontrollimatult juurde sündida.