Kevad 2021 – linnud laulavad, puud õitsevad, päike särab taevas, kergelt vuhiseb tuul ning õrnalt lainetab meri ning ühel kõige kaunimal maikuu päeval sündisid siia ilma need kaks armast karvakera.

Esimeseks koduks ja sünnikohaks oli neile Kamaja ja Noblessneri vaheline piir.

Kuigi see on üks popimaid rajoone, siis nende laste elus, oli siiski miski puudu – päriskodu ja oma inimene. Esimesena võttis julguse kokku Ethel ja ilmutas end heasüdamlikule möödujale. Kuna ta oli nii väike, armas ja abitu, siis ei jäänud muud üle, kui ta endaga ühes võtta. Kaugemalt paistis ka ema koos Jukseliga, kes nädala pärast samuti võimalust paremale elule soovisid.

Tänaseks on nad kõik hoiukodudes ning ootavad oma inimest. Nad on nõus nii kolima, kui ka jääma samasse rajooni, juhul kui leidub turvaline kodu ning armastav pere. No ja kui palju palutud ei ole, siis võiks ka mõni suletutt selles kodus olla, sest millistele lastele siis lustida ei meeldiks. Ethel ja Juksel on nõus minema koju nii koos kui ka eraldi. Eks koos on alati lõbusam, aga samas olla näiteks kellegi üks ja ainus ning saada palju tähelepanu on ju ka vahva.

Kohati natuke on nad veel häbelikud, kuid iga päevaga muutuvad aina julgemaks. Hoiukodu jagavad nad mitme kassi ja suure koeraga, keda nad üldse ei pelga vaid otsivad pigem lähedust ning mängukaaslast.

Kassipojad on kiibitud, saanud parasiiditõrje ning ootavad Sind Pelgulinnas külla.