JÄÄ HÜVASTI, KALLIS ESTER…

Mõned muutused toimuvad nii ruttu, et reaalsus ei taha järele jõuda.
Veel 2 nädalat tagasi paitasime sind turvakodus radiaatori peal, sa puksisid oma peakesega meie vastu ning sul ei saanud paitustest küll. Sinu tilluke keha põristas nii tugevalt nurru, et kogu tuba täitus selle soojusega. 10 päeva tagasi viisime su tervisekontrolli, sest sinu kõhetu keha tekitas meis muret. Kliinikus selgus, et sinu neerunäidud olid ootamatult kõrged ning arstid tegutsesid kiiresti, et sulle parimat ravi anda. Turvakodusse tagasi sa ei tulnudki, sest jäid kliiniku töötajate valvsa ööpäevaringse valve alla. Olime lootusrikkad, sest su tuju oli hea, sa sõid ja noolisid endiselt paituseid. Kuni laupäevani…

Ühtäkki sa ei tahtnud enam süüa, paikäsi ei tundunud ahvatlev ning isegi oma tillukese pea tõstmine oli liiga raske ülesanne. Midagi oli muutunud… Loomakliinikus selgus, et sinu niigi kõrged neerunäidud olid tõusnud kaks korda ning kreatiniini tase oli lausa 800. Ravi ei olnud andnud tulemusi ning sa ei jaksanud enam.

Nüüd oled sa kiisudemaal. Seal, kus päikese pehmed kiired sind alati soojendavad, kus aasal on muru rohelisest rohelisem, paikäed pehmemast pehmemad ning kõht alati head ja paremat täis. Me teame, et sa oled nüüd paremas kohas, sest sinu elu siin maal oli raskemast raskem. Isegi ebaõiglane on selle kohta vähe öeldud.

Ester jõudis meie hoole alla novembris pärast seda, kui ta juba mitmeid aastaid Sillamäe sadamas ringi oli liikunud. Paari aasta jooksul tõi ta tänaval ilmale 25 poega, kellele kohalike toel uued kodud leiti. Novembris õnnestus Ester viimaks kinni püüda ning kliinikus selgus, et tal on tekkinud mädaemakas. Selle tillukese kassihinge elu oli tänaval täis tõelist õudust ning seda näitasid ka esimesed nädalad turvakodus, kui Ester end paaniliselt kõigi eest peitis. Kuid ühel päeval muutus kõik – Ester ei jooksnudki ära, kui oma paikäe tagasihoidlikult tema poole sirutasime. Ta sirutas end pikaks, võttis vastu ebakindla esimese pai ning pärast seda ei vaadanud ta enam kunagi tagasi. Ta oli alati radiaatoril inimest ootamas ning nautis kogu südamest talle kingitud paitusi. Kes teab, võib-olla Ester tundis juba enne meid, et talle pole enam palju aega jäänud…

Oh, kallis Ester, meie südamed on tuhandeteks kildudeks. Sa elasid ebaõiglast elu. Mitte ükski kass ei ole sellist saatust väärt – olla ihuüksi, tuua ilmale pesakondi pesakondade järel, kannatada külma ja üksindust. Kuid selline on kahjuks liigagi paljude tänavakasside saatus. Kui väga me sooviks, et sa oleksid saanud tunda kodusoojust, kuuluda päris oma perekonda ning olla kogu südamest armastatud. Kuid oleme tänulikud, et nende lühikese 4 kuu jooksul, mil sind tundsime, saime me kõik kinkida sulle oma südamed. Iga kingitud pai on tänaseks veel olulisema väärtusega, teades, et need olid sinu jaoks ainsad hetked, kui tundsid kellegi kustumatut armastust. Ja oh, kui väga me sind armastanud oleme…

Aitäh, Ester, et meie eludesse tulid.
Anname endast kõik, et maailmas oleks vähem sinu saatusega kasse.
Sinu nimel.

Jää hüvasti, kallis Ester.
Oled igavesti meie südametes.