“Tere, mina olen väikene Mario ja elan juba mõnda aega hoiukodus. Ootasime veel hiljaaegu koos vennakesega kodu, aga nüüd võttis temagi kodutee käppade alla ja siin ma siis olengi… Ikka veel koduootel.

Kus sa küll jääd, minu inimene? Kas Sa oled peidus kapsalehe all? Või on päikene Su ära kõrvetanud? Nüüd ju sajab vihma, äkki Sa nüüd märkad mind? Ma ei usu, et minu inimene on suhkruvatist ja ei leia vihmaga teed minu juurde. Pigem on minu inimene krõbinatest ja konservidest, mida ma päriskodus mekkida saan. Ma ju heameelega kingiks Sulle ninamusisid ja limpsaks Sinu põske. Ikka selleks, et näidata kui väga Sinust hoolin!

Oh, mu südamesõber, tule juba! Praegu on ootus eriti kannatamatu, sest vennakegi on oma kodus ja mul on üksi nii kurb!