Kui Annu meile toodi ja ma kiisukest nägin oli ta imearmas pisike kiisuke.  Annu valis omale kolme pesa seast, mille olime  talle valmis pannud, kõige turvalisemaks laua peal seisva transportpuuri. Esimesed päevad istus Annu pesakeses peidus ega lahkunud sealt enne kui toas pimedaks jäi ja vaikne oli. Siis oli kõrvaltuppa kuulda kuidas keegi krõbistas, see oli meie Annu kes sööma hiilis. Tuppa sisenedes oli ta krõpsti pesas peidus ega väljunud sealt.

Möödus umbes nädal kui võisime eemalt  jälgida kuidas kiisuke toas ringi uudistas aga iga väiksemagi krõpsu ja liigutuse peale oli ta vupsti jälle pesas tagasi. Umbes kuu aja möödudes sai minu ema Annule vabalt pai teha. Õhtuti, kui tubades oli vaikne, sai ema juba pikemalt kiisut paitada.  Öösiti oli kuulda, et Annu kappab mööda tuba ja ajab palli taga. Minul läks natuke kauem aega enne kui Annu minu usalduse võitis kuna minu füüsilise puude töttu pelgas ta minu käsi sest need teevad natuke konarlikult pai.

Nüüd on möödunud kaks kuud. Annu magab päevaajal diivanil ja laseb minulgi endale pai teha, ise vaikselt nurrudes. Õhtuti võtab aga mängutuurid üles, loobib käpaga mänguasju ja ajab paelajuppi taga, mis pulga otsas siputab. Ja kui mängimisest väsib, läheb Annu perenaise juurde, pistab oma väikse peakese talle pihku ja ise vajub kolksti pikali, siis on vaja sügada lõua alt ja paitada kõhu pealt kuni silm kinni vajub. 

Annu turvakodus