31.12.2019

Jaanuari kuu lõpul saab kolm aastat täis sellest, kui ma Robi endale võtsin. Kaks aastat elas ta Helsingis, aga selle aasta jaanuaris kolisime Tallinnasse. Elu muutus oli Robile paras katsumus, sest ta on ju õrna hingega poiss ega talle muutused meeldi. Paar päeva oli ta silmnähtavalt väga ehmunud, aga kui uues kodus tuttavad mööblid ja muud esemed leidsid oma koha ja olukord rahunes, siis rahunes ka tema maha. Laevasõit läks hästi nagu ka kaks aastat varem Tallinnast Helsingisse, aga ma veendusin jälle sellest, et autosõidud talle ei meeldi.

Seltsi Robile pakub minu teine kass Elsa, kelle võtsin Kassiabist aasta varem. Nad saavad väga hästi läbi, lakkuvad teineteist, magavad koos, mängivad ja ajavad teine teist taga. Enamasti koosolek on väga rahulik, mõlemad on ju umbes 10-aastased seeniorid. Vahel on näha, et Elsa siisgi on boss: kui tema otsustab süüa Robi kausist, Robi ootab kannatlikult oma järjekorda. Vahel vehib Elsa ka käpaga, kui Robi tähelepanu talle enam ei meeldi, aga kiusamisest on asi kaugel. Kassiabis öeldi, et Elsa sobib ainukeseks kassist, aga mulle tundub, et enne Robi tulekut oli tal üksinda igav.

Robi jääb vist arglikuks kassiks, kui mulle tulevad külalised, läheb ta voodi alla peitu, ega tule välja enne kui külalised on lahkunud. Aga mind on ta õppinud usaldama. Talle väga meeldivad paitused ja lõua alt sügamine, see helluse janu on tal lõputu.  Oma õrna iseloomuga on ta mulle väga hinge pugenud.

Robi turvakodus