31.12.2019

Meie käpik elab täitsa kenasti. Ta on pidanud üle elama päris suured muutused, aga on nendega suhteliselt kenasti kohanenud. Veidi rohkem kui aasta tagasi tuli meie perre uus liige. See oli esialgu kassi jaoks veidi liig. Enam ei olnud kogu tähelepanu temal ja armukadedust jätkus päris pikaks ajaks. Tänaseks on siiski rahu maapeal ja lapse esimene sõna oli “kiis”. Kuigi siiani toimub üksteise respekteerimine põhimõttel, et “mina ei puutu sind ja sina ei puutu mind”.

Teiste kassidega, kes maakodudes elavad, on suhted erinevad. Meessoost kiisudega me Krissi kokku lasta ei saa, aga naissoost kassid võivad üldiselt sõbrad olla küll. Seetõttu oleme ka veidi ettevaatlikud olnud ja kuigi alguses oli meil plaan ka teine kiisu võtta, siis praegu me seda veel teinud ei ole. Eks aeg näitab.

Taiplik ja nutikas on ta endiselt. Armastab mängida, süüa, magada. Saab aru käsklustest “hops”, “tule” ja sõnadest “kana”, “süüa”. Oma nime tunneb ka.  “Ei tohi” ja “ära tee” on selged mõnikord. Kui esimese aasta tuli ta alati meile uksele vastu, siis nüüd saame selle austusavalduse osaliseks ehk korra nädalas.  Sest ammu on selge, kes on majas peremees ja peremeestel on tihtipeale tähtsamatki teha kui ust valvata.

Kris turvakodus