12.09.2019

Mõtlesin, et kirjutan, kuidas mul läheb. Võib öelda, et läheb hästi, isegi toredasti.

Kodu on suur, esialgu arvasin, et teisel korrusel on teine kodu ja elasin suurem osa ajast alumisel korrusel. Kuigi ma kohe koju jõudes käisin asjalikult igal pool ringi ja inspekteerisin ära nii esimese kui ka teise korruse, kerdriaugu ja isegi  garaazi , siis järgmistel päevadel ma enam teisele korrusele ei tahtnud minna ja kui siis mind süles üles viidi, siis jooksin ruttu alla, sest see oli kuidagi niiiiii õudne.

Keldirauk ja kelder oli ka õudne aga jube põnev, et sinna ma jooksin ka trepist alla ja üles ikka paar korda päevas.

Paari nädala pärast sain aru, et süles ülesviimine on täiesti asjalik, sest siis sai ju perenaise voodis magada aga ikkagi, alla oli õudne tulla, et hommikul ootasin, kui perenaine ärkab, siis ta kutsus mind kaasa ja siis ma jooksin ruttu alla. A noh, siis kui perenaine mõni õhtu jäi minu ülesse toomisega hilja peale, siis ma hakkasin ise ülesse tulema, suure jooksuga muidugi ja nüüd vudin päevas mitu korda edasi tagasi, esiteks nagu sportlikus mõttes ja teiseks, et on ju kiire. Nii palju on teha ja vaadata, et ma ei saa loivata ühelt korruselt teisele.

Õhtul nt ma ootan, et millal perenaine magama tuleb, siis ma käin mitu korda vaatamas, et no mida ta seal köögis veel teeb ja keldris teen ka mõnikord tiiru, kui sinna minnakse , kuigi uudisekünnise on see ammu ületanud, et lihtsalt nagu harjumusest lähen sinna ka. Ja kui garaazi minnakse, siis olen ka ikka platsis, igaks juhuks, äkki on midagi põnevat…

Süüa saab ka hästi, kuigi võiks paremini saada. Ma sööks iga päev värsket räime, räim on ülim, räime ootamise puhul kahvatavad kõik nummide kasside ja koerte silmad ja sitsimisoskused. Aga noh, see on sageli pärleid sigade ette viskamine, sest räime antakse rangelt ainult 2 korda nädalas, sest see on kuskil googles kirjas , et rohkem ei tohi, pole kasulik. Googel on nõme.

A noh, krõbinad on ka päris head tegelt. Üllatuslikult on eriti head mingid dieedikrõbinad. Ja ma juba soostun sööma ka mingi kanaliha konservi. Kuigi alguses sõin ma ainult sardiini-tuunikala konservi aga noh, see on ju jälle kala ja kui räim menüüsse tuli, siis need konservid langesid ära, kuigi ausalt öeldes, ma sõin neid ka siiski pika hambaga.

Ps mul on ainult üks kihv aga sellest pole midagi, perenaine lõikab räimed tükkideks.

Mis siis veel?

Aaa…. mul on uus nimi, Nurrr (kolme rrriga). Sest ma nurrun väga palju, ma võin voodis perenaise voodipäitses magades vabalt üle poole tunni nurruda. Seda ma teen siis kui ta on voodis arvutis midagi teeb (ilmselt loeb jälle seda tobedat googlet) aga muidu ma magan ikka kaisus, nii et panen pea perenaise käe peale.

Mängida mulle aga ei meeldi, paar korda olen mingit paberinutsu taga ajanud aga kui perenaine mingi mänguasjaga minu tähelepanu püüda proovib, siis ma lihtsalt ei tee välja. Ma pole enam selles eas, et mingit suletutti või mänguhiirt taga ajada.

Kassimaja osteti ka täiesti ilma asjata. Sinna ma ei lähe. Kodus on piisavalt palju voodeid ja diivaneid ja tegelt meeldis mulle palavatel päevadel lausa põrandal magada …

Nii, et läheb hästi, tervitan kõiki, et minusse uskusitte ja mind vahepeatuseks enda juurde võtsite. Perenaine ütleb, et ma olen üks huvitavamaid ja intelligentsemaid kasse, keda ta näinud on (mitte kuidagi pisendades tema eelmisi super toredaid kasse) aga noh, nii on. Ma olen väga äge kass ja see on fakt.

Ps panen paar pilti ka aga noh, poseerimisega on keeruline, kui hakatakse pilti tegema, siis ma ei kannata paigal olla, nii et paremad pildid tulevad siis kui ma magan.

Kelly turvakodus