03.01.2019

Tom on nüüdseks  olnud meiega kolm kuud ning on arenenud niivõrd palju!
Algus oli raske – oli raske kohaneda teise kassiga, uute inimestega, uue kohaga. Algul ei soovinud lahkuda oma transpordipuurist ning otsis võimalikke peidukohti nii peeglite taga kui laudade, kappide ning toolide all. Söömine-joomine ei tulnud kõne alla.

Oktoobri lõpuks aga nägime teda esimest korda istumas oma tagajalgadel sedasi, et kõrvad polnud lidus ja natuke oli julguse sädet silmas. Meilegi oli see hetk, mis andis kõvasti indu juurde. Võimaluse korral proovisime talle tutvustada pehmeid paitusi. Üldiselt õnnestusid need katsed koos söögiga. Avastasime, et Tomil on väga raske teha “traditsioonilist” mjäu ja üleüldse hääled on tema jaoks hirmsad asjad.

Tom on tänaseks meie väga kallis pereliige, kes ei väsita iga päev üllatamast oma uute tegudega. Hommikuti on ta paimaias, mis tähendab, et talle saab teha pai ja talle isegi meeldib. Enamasti on siiski bipolaarne – paid on head, inimesed aga hirmsad loomad ja ta ei suuda otsustada mida teha, kas põgeneda või ei. Üldiselt teda leiab pehmelt diivanilt, padjalt või voodilt magamas.

Aina rohkem näeme, kuivõrd raske on olnud Tomil varasemalt ning kui raske on tal inimestesi usaldada. Õnneks on meie teine kass Katten olnud meeletult sõbralik ja teda sel teel toetanud ja näidanud talle, et inimestega on väga mõnus ja hea olla. Oskame aina rohkem Tomile läheneda ja tema julgeb aina rohkem meid usaldada. Meil on veel pikk tee minna, kuid oleme tohutult uhked oma edusammude üle.

Tom turvakodus