03.01.2019

Saadan siis ka mõningaid muljeid ja natuke pilte elust Figaroga.

Kuna Figaro on ainuke kass peres, siis olemegi hakanud tema poole pöörduma peamiselt kui “kass!”. Üldiselt paistab ta meiega üsna rahul olevat. Kui ainult süüa saaks, ütleme 10 korda rohkem kui praegu. Toitu nurudes laseb ta kuuldavale müstilise nõudlik-õnneliku hääle. Ilmselt ütlevad seda paljud aga ma pole tõesti kohanud kassi kes oleks koguaeg sedavõrd näljane ja kes suudaks konservi toidukaussi valamise ajal suisa laulma hakata, et see kausitäis järgmisel momendil aega raiskamata sisse hingata. Seejärel vurre limpsides küsivalt otsa vaadata: “Kas see oli tõesti kõik? Huvitav.”  Hommikuti on toidust laulmine aga võrdlemisi kasulik, sest ei lase ülejäänutel päeva magamise peale ära raisata. Pärast äratuskella helisemist pole võimalik, et keegi perekonnast kohe üles ei rutta, et kassile süüa anda. Õigupoolest võib küll üritada teda eirata aga siis hüppab loomake ise voodisse ning hakkab veel kõvemini laulma. Niiet, kuna magamine pole hästi enam võimalik, peab end heaga püsti ajama. Toidukausi poole liikudes tuleb aga kurja vaeva näha, et jalgade vahel kaheksaid silkava tumeda kogu tõttu mitte koperdada, sest sel hetkel on tunne nagu meil oleks ühe asemel kümme kassi. Taolise mäsu juures on päris keeruline tasakaalu hoida ning kogu seda koreograafiat saadab vali “kräukräukräu, kräukräukrjäääääuu..” Kirjeldatud olukord on omajagu absurdne, võttes arvesse KUI VÄGA kass ise magada armastab. Igal pool ja asendis, igal võimalikul juhul.

Kuid lisaks varajase ärkamise võludele on kass tutvustanud meile näiteks veel, et mis tähendab kui ühel kassil tuleb keset ööd peale hellusehoog. Siis hüppab ta sängi, enamasti sätib oma sooja ja pehme keha selja taha kerra ning enne kõva nurrumisega magamajäämist väljendab enda tundeid mõningate ülihellade hammustustega. Inimesed kutsuvad seda hammustamisviisi hellitavalt kasside love bite´iks, mille kaudu ta väljendavat enda “tundeid” (mitte segi ajada selle hammustamisviisiga kui tal on sinust lihtsalt kõrini). Kuna taoline hell näksimine on meie kassi puhul ainuke inimese hammustamise viis tundub, et kass vist armastab meid. Aga see tunne on muidugi vastastikune. Õhtuti pikutades ja lugedes on ülimalt tore kuulda lähenemas üht nurruvat ja konservilõhnalist olendit, kes end võimalikult lähedale külje või kurgu alla sätib ja vaatab otsa sellise pilguga nagu ta võiks sealsamas lausuda “aitäh”. Kuid aitäh ütlen hoopis mina, sest ka meie pere jaoks peab viimased poolteist aastat paika see jätkuvalt tabav väljend, et “kodu kassita on lihtsalt maja”. Seega soovitame soojalt, elu selle ühest silmast nägeva ja ära hammustatud sabaga loomakesega on igatahes kordi lõbusam, huvitavam ja soojem kui enne.

Figaro turvakodus