29.12.2018

Hellikul läheb endiselt kenasti. Varakevadest on ta harjunud ka õues jalutamas käima (maal muidugi). Vahel tuleb tagasi  ka koos hiirega. Hellik armastab tohutult süüa – seega üle paari tunni pole ta kunagi õues, isegi mitte südasuvel – sööma peab ju…

Alles peale 1,5 aastat kodus, hakkas ta minu silma jaoks n.ö. “avanema”. Nii kaua läheb, kuni loom lõpuks vabaneb halbadest mälestustest, vist. Ta armastab väga kõiki pereliikmeid – sätib end meie najale, kordamööda ronib kõigi kaissu, lööb nurru. Sülle teda võtta ei saa – teeb kõva kisa, aga samal ajal vastu ei hakka ega pahanda, kuid olen selle igaks juhuks ära keelanud – võib-olla siiski see talle ei meeldi, aga viisakusest ta ikkagi kannatab ära.

Ma pole kunagi näinud kassi, kes magab selili, kõik jalad lae poole:), aga ta armastab nagu koer kõhu alt sügamist. Ja hindab kõrgelt head toitu – eks me siis natuke hellitame ka, kuigi liiga palju ei tohiks.

Hellik turvakodus