UUES KODUS!

Turvakodu hoole all on kasse, kes on päriskodu oodanud alles mõned päevad. On neid, kes on turvakodus viibinud mõned kuud. Ning siis on nemad, kes on kodu oodanud juba mitu aastat. Viimaseid ühendab sarnane muster…

Oleme märganud, et kassides, kes on oodanud oma kodu rohkem kui aasta, muutub midagi.

Nende pilk muutub. Pärast pikka ootust on nende pilk murtud. Nad justkui ei loodakski enam. Nad ei usu, looda ega oota. “Kui see ei ole aasta jooksul juhtunud, siis millal veel võiks juhtuda?” mõtlevad nad. Üks seesugustest murtud pilguga pikaajalistest ootajatest on ka meie õnnetu Mirtel, kes turvakodusse juba 2018. aasta suvel saabus.

Kui Mirtel turvakodusse jõudis, säras temagi pilk. Tal olid omad lootused ja ootused. Ta nägi iga nädal uusi kojuminejaid, uusi tulijaid, uusi külalisi. Aeg läks edasi ning iga kord võtsid külalised koju kaasa kellegi teise. Kellegi, kes ei olnud Mirtel. Tükk tüki haaval hakkas Mirteli süda murduma, pilk muutus kurvaks ning ühel päeval kadus hingest ka lootuse leek. Tänaseks ei teagi Mirtel, kas enam tal üldse tasub loota ja oodata? Kas lihtsam on oma südant kaitsta ning matta kõik lootused või avada oma süda ning riskida sellega, et iga uus külaline lahkub ikkagi kellegi teisega…

Mirtel on valinud esimese tee. Enam ta ei tõsta oma pead, kui külalised saabuvad, sest ta kardab haiget saada. Ta mõtleb, et kui oma inimesed pole 2 aasta jooksul tulnud, siis kas nad on üldse olemas? Kas lood päriskodust on üldse tõelised? Kas tõesti on oma inimese paitused head ja pehmed? Kas tõesti võiks olla olemas inimene, kes ühel päeval kodus hüüab: “Minu kallis Mirtel, sa oled maailma parim kass!”?

Mirtel on steriliseeritud, vaktsineeritud ja kiibitud. Turvakodus ootab uut kodu alates 13.10.2018.