Kui meie eelmine kiisu sai kasvaja diagnoosi, olime väga õnnetud. Alles jäänud ajast viimast võttes vestlesime temaga tihti. Tuli ka juttu, et kui ta kiisudemaale jõuab ja märkab maa peal kassi, kes võiks meile sobida, saatku ta meile. Nii juhtuski. Detsembri keskel näitas mees mulle ühe varjupaiga kassi pilti ja me läksime kolmekesi varjupaika kassidega tutvuma. Varjupaiga uksel oli üks kass kohe uksel vastas, kes müstilisel kombel see sama kass, keda mees internetist oli vaadanud, enam ära ei läinud ja ühtegi teist kassi meile ka ligi ei lasknud. Nii valiski leedi Pätu meid välja! Majas, mida me leedi Pätult üürime, on igal inimesel oma roll. Peremees on Pätu oma. Talle passib sülle pugeda ja nurruda. Perenaine kõlbab hästi söögi andmiseks ja liivakasti eest hoolt kandmiseks, perepoeg passib aga kaisumõmmiks. Kui keegi on kodust liiga kaua ära olnud, delegeerib Pätu kohustused ringi. Tal on jätkuvalt laitmatud kombed, nagu leedile kohased – suisa eeskujulikud. Aga kui üürnikud parajasti peale ei passi, meeldib talle köögilaual päikesevanne võtta, salaja meega kaerahelbeputru limpsida ja pressida end märkamatult igale poole, kuhu eeskirjade järgi ei tohiks. Veel armastab ta mööda tube jalutades pikki vestluseid maha pidada, akna peal aia lindudele vahti pidada ja hambaid klõbistades oma positsiooni teatavaks teha aga üle kõige armastab ta siin elus juuuuuuustu! Pätu palus edasi öelda, et karv on tal jätkuvalt siidine ja pärast hea elu peale sattumist on ta mõnevõrra kosunud (viimasel ajal on olnud kuulda juttu dieedist – ilmselt on tegemist uue hõrgutisega talle!).