KIISUDEMAAL 20.08.2018 🙁

JÄÄ HÜVASTI, KALLIS TUHKATRIINU….

“Ära seisa mu haual ja nuta mind taga,
mind pole seal, ma vaikselt ei maga.
Ma lendan koos tuultega taeva all,
ma olen talvehommiku hall,

Viljapõllul paistan päiksena suvel,
sügisel su juurde vihmana tulen.

Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde,
neid vaadates olla võid päris kindel,
et laulan seal eemal koos nendega,
kuid öösel muutun täheks ma.

Ära seisa mu haual ja ole kurb,
mind pole seal, see polnud mu surm.”
(Mary Elizabeth Frye)

Kui me Sinuga kohtusime, olid Sa pisike ja habras ning peitsid oma kauni südamekujulise nina tekkide vahele. Päevade möödudes puhkesid Sa õide – hakkasid armastama pehmeid paitusi, siblisid meie jalge ees ning tundsid elust rõõmu. Olime üheskoos ootusärevad, et tulevikul on Sinu jaoks midagi head plaanis…. Kuid tegelikkust ei osanud me keegi aimata.

Täna hommikul lahkus meie kallis Tuhkatriinu kasside viirusliku kõhukelmepõletiku tõttu.

Liiga lühikeseks jäi Sinu aeg…
Jääme Sind igavesti oma südametes kandma.
Puhka rahus, kallis pisike!