Elu on vahel ebaõiglane.
Nii tohutult ebaõiglane, et süda tõmbub krampi ja tahab lõhkeda.
Miks on nii, et olenemata püüetest tuletatakse aeg-ajal meelde, et inimene ei ole kõikvõimas…

Nädalavahetusel vajas kiiret arstiabi pisike kassitüdruk Liisu, kes oli tugevate tasakaaluhäiretega meie hoole alla jõudnud. Tänu heade inimeste abile saime pisikese Tartusse ja lootsime, et nüüd saab minna vaid paremaks. Oli hell karvapall ju Eesti parimate loomaarstide hoole all, kellel on alati plaan. Alati. Kuid seekord oli liiga hilja.

Pisikesel Liisul oli kaugele arenenud südamehaigus ning arstid ei andnud talle lootust. Igasugune edasine ravi oleks olnud vaid kassitüdruku piinade pikendamine ning nii tuligi meil vastu võtta raske otsus. Otsus, mida vabatahtlikuna iialgi teha ei taha…

Need viimased minutid olid ilusad. Võib-olla Su elu ilusaimad. Sa suikusid igavesse unne pehmes süles, soojade ja hellitavate paituste saatel. Vabatahtliku südamlikud sõnad Sinu kõrvuis kumamas…

Enam ei ole valu.
Enam ei ole üksindust.
Nüüd on kõik hästi.
Seal üleval…
Pilvepiiril.

Jää hüvasti, kallis Liisu!
Oled igavesti meie südametes!