Robi tervitab uuest kodust!

25.02.2017

Tere Kasside Turvakodu vabatahtlikud ja kiisusõbrad! Vabariigi aastapäeva õhtul möödus neli nädalat sellest, kui mina, Robi, Eestimaalt lahkusin ja siia Helsingisse sõitsin. Sõit algas hästi: isegi piirivalvurid soovisid mulle head uut elu enne kui me perenaisega laeva pardale astusime. Helsingis autoga uute kodusse sõites olin ma nii uudishimulik, et rabelesin transpordikotist välja. Loomulikult tahtsin vaadata, kes minu uued inimesed on ja kuhu me sõidame. Minu perenaine oli sellest ootamatust sündmusest üsna hirmunud, aga rahunes maha, kui ma nõustusin tema süles reisi lõpuni istuma. Süles toodi mind ka tuppa.

Siin uues kodus ma nüüd mõnulengi iseseisvuspäeva tähistades. Meid on siin kaks nelijalgset eestlast, mina, endine Nõmme poiss, ja Elsa, endine Paldiski tüdruk. Elsa suhtus minusse esialgu natuke ettevaatlikult ja kipub viimasel ajal aeg-ajalt näitama, et tema ikkagi on ”boss”, aga üldiselt saame juba hästi läbi. Minu perenaisele tundub, et mina olen saanud turvakodus tekinud stressist üle ja nii see vist ongi. Ma söön kõike, mida mulle pakutakse – siin on isegi Eesti hapukoort saadaval – käin korralikult liivakastis ja eriti öösiti olen algusest peale oma uue koduga tutvunud. Päeval kössitasin esialgu voodi all, aga siis mul hakkas igav ja tahtsin koos Elsa ja perenaisega olla. Ma olen ju arglik ja ei julgenud kohe nende juurde minna. Hakkasin neid tasapisi lähenema, piilusin neid koridorist või veidi kaugemalt elutoas, aga nüüd olen ma nii kaugele jõudnud, et olen siin, kus nemadki, ega jookse kohe ära, kui keegi läheneb. Siin on päris mõnus olla!

Robi Turvakodus