Vidrik tervitab uuest kodust!

27.12.2016

Kui Vidrik oma uues kodus reisipuurist välja julges tulla, oli ta meeldivalt üllatunud: nii palju uusi isiklikke paitegemise masinaid! Kõigilt inimestelt noriti korduvalt pai ja kõik märgistati põsega ära. Järgnevatel öödel proovis kass ära, millise inimese kõrval/peal on kõige mugavam magada. Kui viie ja poole kilosest kõhu peal aelevast pommist tüdinud laps nari teisele korrusele kolis, siis mida tegi Vidrik? Loomulikult läks järele. Tänaseni magab ta kord ühe ja kord teise juures, eelistusi ei näi tal olevat: kõik on tema isiklikud inimesed.

Kui keegi tuleb, läheb Vidrik sageli uksele vastu tulijat tervitama. Mõnikord tervitab ta ka korraks õueskäinut sõbraliku otsavaatamise ja mjäuga. Kui Vidrikul on suhtlemise tuju (ja see on tal peaaegu alati), siis võib ta oma paisaamise masinat lausa jälitada, tal samm sammu järel sabas käia.

Pidev painõudmine, enda inimeste vastu hõõrumine, neile külje alla pugemine ja üsna sage mjäu-mjäu jutustamine (eriti hommikuti tahab ta väga seltsi) – Vidrik on väga seltskondlik ja inimsõbralik kass, vahepeal lausa ülevoolavalt ja pealetükkivalt. Aga keegi ei pahanda selle üles, sest selle kassi usalduslikkus ja rõõmsameelsus lihtsalt toovad naeru näole. Vidrik võitis kohe kõigi oma uute pereliikmete südamed ja nüüd, kuu aega hiljem, ei kujuta enam keegi ette elu ilma temata.

Aitäh neile Viimsi kandi inimestele, kes ei lasknud rasketes oludes elaval Vidrikul kaotada usku inimestesse. Kohati tundub ka toidu pealt, et Vidrikut on head inimesed tänaval söötnud – näiteks hamburgeri lõhn ajas ta lausa hulluks.

Koeraga kohanemine võttis Vidrikul aega, algul oli vaja selle suure eluka peale ikka korralikult kähiseda. Aga tasapisi on mõlemad teineteisega leppinud ja nüüd võib Vidrik vahepeal koera isegi mänglevalt kiusata, varitsedes teda diivanil ja haarates temast siis ootamatult pehme käpaga, ilma küünteta.

Pahandused – neid sisuliselt pole. Vidrik on taibukas ja sõnakuulelik kass ja kui ta ka paha peale satub, siis reageerib ta korralekutsumisele kohe. Mõned üksikud korrad on ta end unustanud ja laua pealt toidupoolist uurinud, eriti siis, kui lõhn väga meelivaldav. Aga kui natuke kurja häält teha, saab Vidrik aru, et on paha peal ja annab kohe oma käitumisega märku: ups, vabandust, ma kogemata unustasin ennast. Küüsi ja hambaid on Vidrik natuke näidanud siis, kui teda on liiga pikalt paitatud mõne vana lahinguarmi kohast ja talle nii haiget tehtud.

Hea isuga maiasmokast kass pole kaotanud lootust, et ühel päeval tasub külmkapi ukse hääle peale kohalejooksmine ja enda külmkapi najale upitamine ära.

Turvakodu hinnangul on Vidrik kahe-kolmeaastane. Vaadates tema mängulusti ja liikuvust, pakuksime, et ta on üsna noor loom – vast pigem kahene. Loomaarst hindas, et tema hambad on väga heas seisukorras, aga ühes lahingus on tal vigastatud silma – ja see võib õrnalt tilkuma jäädagi. Aga tervis on sel ilusal valgel kerge tahmasabaga kassil muidu hea.

Vidrik Turvakodus