Tripsu tervitab uuest kodust!

Nüüdseks ongi juba kaks aastat ühist ja äärmiselt toredat elu koos imearmsa Tripsuga nagu lennates mööda läinud. Tripsu Tibu Johanna (heal lapsel mitu nime ja nii nagu Kuninglikule Kõrgusele kohane) on üks tark ja tore tegelane, kes hoolimata tubasest eluviisist on püsinud tervena, elurõõmsana ja täis energiat ning mängulusti. Lemmikmängudeks on osutunud laserhiire küttimine, pallimängud (natuke kutsulik komme, viska ja ma toon tagasi), peitus (otsi mind ja oh seda rõõmu kui sa mind “ei märka”) ja äkiliste suunavahetustega jooksumaratonid mööda korterit. Ka rõdul päikese käes õhuvannide võtmine oli ja on meelepärane tegevus. Kaissu tullakse küll ainult siis kui on tekkinud väljakannatamatu vajadus pai järele. Siis lülitatakse nurrumootor sisse ja kui inimese käsi paitegemise hetkeks unustab, antakse ninaga märguanne, et hellusevajadus pole veel rahuldatud. Hellad tunded tunduvad peale tulevat tavaliselt siis kui inimene proovib enne magama jäämist voodis raamatut lugeda. Siis võib oodata, et pisike karvane käpp üsna varsti raamatu alt välja ilmub ja uudishimulikud suured silmad sind nõudlikult üle raamatu jälgima hakkavad. Kui inimene koheselt ei reageeri, siis võetakse käiku tõhusamad meetodid, lükatakse raamat kummuli ja sätitakse ennast sellele paiootel pikutama. Ega oskagi midagi muud kirjutada, et olen teile väga tänulik Tripsu eest! Ja kuna pilt pidi ütlema rohkem kui tuhat sõna, siis lisan ka jäädvustatud hetki Tibu (ja ta üldse ei solvu kui linnuks nimetatakse) elust.