UUES KODUS!

RULLI-RITA LUGU EHK ÜKSINDUSE VAIKSED SAMMUD…

Ühel vihmasel sügisesel hilisõhtul burgeriputka katusealuse alla varju jooksnud tüdruk leidis sealt eest juba teisegi ulualuse otsija – väikese, märja, hallitriibulise ja peaaegu nähtamatu. Kass pressis end vastu putka sooja seina ja vaatas järjekorras seisjale alt üles. Silmad suured ja tumedad, saba peenike ja märg ning käpad porised. Nime tal ei olnud.
Küll aga oli tal silmis SEE pilk.
Pilk, mis rääkis paremini kui ükskõik millised sõnad ÜKSINDUSEST. Sellest, mis tunne on olla üksi. Mis tunne on olla nähtamatu, tähtsusetu ja kõikidele võõras. Mis tunne on olla sinu ümber liikujate ja sulle paar sõna ning paar palukest poetajate keskel päeval ja öösel – kuid tegelikult ikkagi üksi…
Ning kuidas tundub üksindus siis, kui see pole sinu enda valik.
Kui see on sulle peale sunnitud, kui sind on üksindusse ja hooletusse, tänavale saadetud ja jäetud…
Triibuline burgeriputka all oodanud Rulli-Rita on sõbralik loom. Koduloom.
Kindlasti koduloom, sest ta teadis täpselt, kui hea on olla kodus, kui hea on olla soojas, inimese süles, inimese lähedal, kaisus ja kõrval.
Nüüd on ta uuesti soojas. Kuid mitte veel kodus. Mitte päriselt ja mitte päriskodus. Päriskodu tal ei ole ja üksindus kummitab endiselt nurga taga, valmis uuesti lähemale astuma, uuesti silma ja südamesse pugema, uuesti haiget tegema.

Rulli-Rita kardab sellist üksindust. Ta näeb NII väga vaeva, et inimestele meeldida: poeb kaissu peitu, rullib end inimese jalge ees nagu väike pall, naeratab, nurrub ja on üldse maailma KÕIGE memmekam, sõbralikum ja hellem triibuline kass üldse. KÕIGE-KÕIGE!

Peaasi, et inimesed teda enam üksinda välja ei saadaks. Et nad oma poolehoidu ja armastust ära ei võtaks. Oma tähelepanu ja kätesoojust.
Seni, kuni kodu ja Inimene on veel leidmata ja Rulli-Rita saatus lahtine, on üksindus endiselt valvel. Nurga taga, külm ja tundetu.

Kui Sina oled Rulli-Rita Inimene, kirjuta palun aadressil info@kassideturvakodu.ee