KODUS!

Mina kardan inimesi.
Ma kardan inimesi, kes viivad terve noore lemmiklooma loomakliinikusse magamapanemisele. “Magama panema” ehk eutaneerima on lihtsalt pehmem, läbi lillede öeldud sõna tapmise kohta. Ja mina kardan inimesi, kes tapavad – kes teevad meelega, hoolimatult, jõhkralt haiget.
Haiget ja hirmu endast väiksematele ja nõrgematele, neile, kes enda eest seista ei oska ega suuda.
Sellele pisikesele karvasele olendile, kes elas mitu aastat oma perenaise juures, kuni viimane haiglasse viidi. Kuni tulid jutud, et korteri paneme me müüki, aga mida me memme kassiga teeme?
Raamatud ja mööbli jagame ära, hoiuarvele jäetud raha samuti. Kõik olid nõus, keegi polnud vastu.
Aga mida me memme kassiga teeme?
Eutaneerime!
Mina kardan inimesi. Ma kardan inimesi, kes viisid mind loomakliinikusse ja tahtsid, et mind enam ei oleks.
Ma kardan nii väga, et seda on mu näost näha. Käpad klammerduvad arsti käte ümber, kõrvad on peadligi tõmmatud, ma teen end väikeseks ja tähelepandamatuks, surun end kokku ja loodan, et…

Loodan, et keegi tuleb ja aitab.
Aga KES?
Sõbralik ja väike isane noor triibikuke viidi eile, viiendal novembril otse oma vanast ja turvalisest kodust ühte Tallinna loomakliinikusse, maksti eutaneerimistasu ja lahkuti. Kassi transpordipuur võeti kaasa.

Kui Sina saad sellele õnnetule, napilt hukkamisest pääsenud loomale, oma armastust ja oma kodu pakkuda, võta palun meiega ühendust aadressil info@kassideturvakodu.ee