Üllar on kassipoiss, kes on sündinud sügisel Viimsis. Ja kes armastab üle kõige lebotada. Aga mitte üksi! Talle meeldiks kõige enam, kui tema KÕRVAL lebotaks ka mõni inimene. Kes kratsiks samal ajal tema kõhtu. Nagu näha ka juureolevalt pildilt, on Üllari käpakesed NII lühikesed, et ta ei saa ise oma kõhukratsimisega piisavalt edukalt hakkama. Kõhtu on aga vaja kratsida, selge see. Kui kõhukratsimise pool välja jätta, on Üllar täiesti krapsakas ja kõigega hakkamasaav ,terve ja aktiivne kassilaps, kes naudib täiel rinnal kassipojaelu. Üllaris on peidus üks ingel ja üks väike põrguline. Oma inglihetkedel pikutab ta, kõht taeva poole, diivanil, nurub paisid, põriseb nagu väike traktor ja tahab sulle hästi-hästi lähedal olla. Kui temas tõstab aga pead väike põrguline, on ta sõna otses mõttes igal pool – tuhiseb mööda tube ringi nii, et tuline jutt taga, topib oma nina igale poole, varastab võileiva vahelt vorsti, mängib raamaturiiulil raamatute vahel peitust jne. Üllarist pilgust võib välja lugeda, et temast kasvab üks hella hingega macho – ta on julge ja pealehakkaja, alati esimene ja uudisimulik. Talle meeldib jaht ja jõulised mängud ning kõht on tal ka pidevalt tühi 🙂 Samuti on ta suure kondiga ja usutavasti kasvab temast suurt kasvu kass. Kui ainult need käpad ka pikemaks kasvaksid ja ise kõhuni ulataksid… Praegusel hetkel meenutab Üllarikene jah pigem armastava pereema poolt saamatuks harjutatud pereisa, kes ei suuda end diivani küljest lahti rebida, et ise telekapult kätte saada ning kes seepärast nunnul pilgul palub: “Musi, näe, ma ei saa, too ja tee sina…” No musi!!”

Kirjuta Üllarile info@kassideturvakodu.ee