JÄÄ HÜVASTI, ARMAS MIRJAM…

22.02 öösel läks meie juurest ära Mirjam. Läks üle vikerkaaresilla kiisudemaale…sinna, kus ei ole valu ega haigusi, sinna, kus ei ole hülgamisi ja üksindust.
Mirjam tuli meie juurde 9.veebruaril 2013 ning ootas oma kodu rohkem kui aasta. Vaikne ja arake, imeliselt armsa vaatega, eriline…väga eriline oli ta.
Mirjam oleks läinud sellel nädalal koju. Tema päriskodu käis teda eelmisel reedel vaatamas ja tegi ettevalmistusi, et väike Mirjamitüdruk enda hoole alla võtta.

Kahjuks ei jõudnud Mirjam oma kodu-ukse avamist ära oodata, sest haigus murdis ta enne. Tema kõhuõõnest eemaldati kasvaja, siirded olid paraku läinud liiga kaugele. Mirjam ärkas küll operatsioonist, kuid suri eile öösel kliinikus.

Võimatu on sõnadesse panna seda kurbust, mida tunneme. Ei oska leida lohutust või seletust. Ei lohuta ka see, et elu paratamatus ning saatus on meile kõigile määranud ühel päeval minna…pisarad lihtsalt voolavad, sest Mirjam võeti ära liiga vara.

Jää hüvasti meie pisikene kiisulaps, meie imearmsa vaatega, õrn ja tundliku loomuga, pehme ja siidine Mirjam. Meie südames on ja jääb Sulle alati üks eriline koht.

———————————————————–

Mirjam – kass punase kaelarihmaga

Väikese Mirjami ema õpetas talle, et inimestega on parem mitte tegemist teha. Algul Mirjam kuulaski ema sõna. Kuulas ka siis, kui ema oli ammu teadmata kadunud ja Mirjam ühel talvel Turvakodusse sattus. Kuid ajapikku Mirjam leebus ja siis jõudiski kätte hetk, mil saime talle teha ESIMESE PAI.

Esimene pai on inimest seni umbusaldanud looma elus alati väga suure tähtsusega – see näitab loomale, et talle ei tehta haiget, vastupidi – talle tehakse head. Silitamine, füüsiline kontakt, kiitvad, julgustavad sõnad – see kõik on loomadele sama olulised ja meeldivad kui inimestelegi. Ja kui see kõige tähtsam ja kõige raskemini tulnud esimene pai on käes, ei ole sealt enam teised paid, süllehüppamine, kaissupugemine, inimese täielik usaldamine ja inimese peale lootmine enam üldse kaugel. Siis tulevad kõik need, kodus sündinud ja kasvanud lemmiklooma jaoks nii enesestmõistetavad asjad riburada pidi ka argliku tänavalooma ellu ja temastki saab täieõiguslik kodukass.

Kodukass, kellele on järgmisena vaja leida vaid see õige ja hea kodu.

Mirjami puhul me lootsime, et nii läkski. Ta leidis endale kodu, kodust saabusid suurepärased uudised – Mirjam lasi endale juba esimesel, saabumise õhtul paisid teha ja oli olusid arvestades nii julge kui julge üks teise Eesti otsa, võõrasse kohta ja võõraste suurte inimeste juurde viidud väike loom üldse olla saabki.

Kuid kahjuks ei saanud sellest loost õnneliku lõpuga lugu.

Mirjam, arglikum ja õnnetum kui iialgi varem, on nüüd tagasi Turvakodus. Punase, uues kodus kaela pandud kaelarihmaga, mida keegi meist temalt enam ära võtta ei saa. Sest Mirjam kardab. Nüüd kardab ta inimesi palju rohkem.

Kõik lood ei ole õnneliku lõpuga ja sageli on selle põhjuseks vaid üks – teistega mitte arvestamine. Ei saa võtta õrna, tundliku loomuga uut olendit ja hakata teda sunniviisiliselt, vägisi endale sobivaks dresseerima – see lõpeb indiviidi paanika ja kapseldumisega. Kõik me oleme erinevad, kõiki ei saa ühtviisi kohelda ning vägivald – vägivald pole lahendus kunagi ega ühelgi juhul.

Mirjam, nii õrn ja nii ebamaiselt kaunis, igavese punase kaelarihmaga kass on steriliseeritud, vaktsineeritud, kiibistatud ja ussirohtu saanud ning kasutab laitmatult liivakasti.
Tema vanuseks on umbes kolm aastat.

Mirjam jõudis Turvakodusse 09.02.2013

Kontakt: info@kassideturvakodu.ee