UUES KODUS!

Rudolf on kaheaastane isane kass. Sõbralik ja veidi mureliku ilmega väike näuguv jutupaunik. Rudolfile on iseloomulik, et ta tahab inimesega palju juttu ajada – eriti siis, kui talle midagi ei meeldi. Näiteks ei meeldi pakutud konserv, see, kuidas kammimise ajal ta saba kisutakse või eriti nõme ilm, mis ei lase lohutavatel päiksekiirtel aknast tema puurini libiseda.
Lisaks on Rudolfil erakordselt PUNANE nina. Mõned küll ütlevad, et ah, missa ajad, Rudolfi nina on roosa. Aga no ma ei tea? Ainult roosa? Võib-olla kaugelt vaadates on jah roosa. Lähemale kummardudes ja Rudolfile otsa vaadates on aga selgelt näha, et see nina on ikka punane. Ja kuna tema nina oli sama punane nagu punase ninaga Jõuluvana punase ninaga põhjapõdra Rudolfi nina kaasaegses mütoloogias, saigi ta endale Turvakodusse saabudes hoobilt nimeks Rudolf.
Rudolfi enda jaoks pole aga hetkel üldse tähtis, et tal on nüüd nimi ning mis lugu ja emotsioonid selle tema uue, verivärske nime taga on. Hetkel ta veel harjub uue kohaga – vaatab kogu aeg ringi, jätab meelde ja õpib nii hakkama saama. Kuid öösel, kui inimesi ei ole, teised kassid magavad ja Rudolfi puuri ümber on vaikus, julgeb Rudolf silmad viimaks kinni panna. Ja unistada.
Sest kuigi me kõik teame, et iga päev ei saa olla Jõulud ja isegi mitte Jaanipäev, et iga päev ei ole ilm ilus ja inimesed head, võime me neist asjust ikkagi unistada. Kes Jõuludest-kes Jaanipäevast, kes sõbrast-kes kallimast, kes oma kodust ja kes lotovõidust.
Ning kõige väiksemad, need, kel kohe mitte midagi ei ole ega olegi olnud, nemad võivad vaikselt unistada sellest, et nende nina on punane, mitte roosa.
Sest nii jään ma võib-olla kellelegi silma. Ja siis võib-olla….

Võib-olla…